Lumi langes õrnade räitsakatena Lindakivi katusele ja tähed sätendasid kõrgel taevas. Lasnamäelased jalutasid tasaste sammudega tänavatel ringi, lapsed käekõrval ja mandariinid kottides. Üheksakordsete majade akendest levis kõikjale magusat piparkoogihõngu. Ka jõuluvana ning hõbedaselt säravas kleidikeses snegurotška uitasid malbelt ringi, viibates sõbralikult igale vastutulijale.
See kõik oli nii ilus, et Lindakivi keskuse ees seisev Valdo ei raatsinud kuidagi majauksest sisse astuda. Ta kartis, et muidu nii troostitus linnaosas valitsev südamlik jõuluõhustik on liiga suures kontrastis atmosfääriga, mis teda trennisaalis ootab.Valdo oli kindel, et seekordne trenn on pühast õhtust hoolimata täpselt samasugune nagu ka kõik varasemad. See tähendab, et korda ja vaikust pole ollagi. Hilinejatest puudust ei tule. Käskudele õiendatakse vastu. Palvetest ei tehta väljagi. Sammud on lohakad ja joonised kõverikud.
Ta kartis, et soenduse käiku hakkavad taas lõhestama sellised kohatud repliigid nagu “Same procedure as every year, James!” või “Ma olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!” Samuti oli Valdol hirm, et Olavi hakkab keset trenni rääkima lugu purupurjus jõuluvanast, kes kuuse alla magama jäi või pajatab Guido loo ühest teisest jõuluvanast, kes prügikastidest lastele kingitusi otsis.
Nii kaunil jõuluõhtul poleks sellised jutud kohe kuidagi sobinud. Valdo tahtis, et tema pühalik meeleolu püsiks. Aga parata polnud midagi. Kell oli juba üksjagu seitsmest üle tiksunud ning Lindakivi fuajees polnud enam hingelistki.Valdo ohkas alistunult ning avas trennisaali ukse.
“Tere, kallis Valdo! Me soovime sulle ilusaid jõulupühi!”
Valdo silmad venisid hiiglaslikeks ja suu vajus lõuani lahti. Sellist pilti poleks ta ka oma kõige kaunimas unenäos osanud oodata.
Tantsurühm seisis täies koosseisus saalis, mehed ühes, naised teises salgakeses. Meestel olid peas punased tutimütsid ning naistel samas toonis kelmikad kostüümid. Kõigil olid seljad sirged, pead püsti, õllekõhud sees, tselluliit kadunud, rinnad kummis, jalad täiuslikus esimeses positsioonis, silmad säravad, suud naerul. Milline vapustav vaatepilt!
Valdo ohkas kergendatult ja alustas trenni.Soendus sujus laitmatult. Viimnegi kui jooksusamm ja kõhulihastetõste tehti kaasa, aelemised põrandal sooritati veatult ning jalad kerkisid hoogsalt kõrva taha või vähemalt ninaotsani. Kõik see toimus ainsagi sosinata, ühegi vastuväiteta. Valdo oli vaimustuses.Pärast soendust otsustas ta salakavalalt katsetada, mil määral on tantsijatel meeles sellised ajahõlma vajunud, ent kunagi Kandali kullafondi kuulunud tantsud nagu “Klipu-klapu”, “Tantsulust”, “Ackups” ja “Arturi polka”.
Keegi ei protesteerinud, kui makk unustatud tantsude saatemuusikat mängima hakkas. Enamgi veel – Valdo ei pidanud kordagi hõikama: “Kaks polkat ette ja tõste!” ega “Plääd, kui hea!” Kõik tantsud olid esitajatel pisimagi detailini meeles.
“Te tegite mulle kõige ilusama jõulukingi, mida võinuksin soovida,” ohkas Valdo meeleliigutusest, kui rühm lõpukummarduseks taas joonsirges rivis seisis.
“Oi, aga me pole sulle oma kingitust ju veel üle andnudki,” lausus Tom kombekalt ja astus koos vendade Veskitega ettepoole. Nad tassisid enda vahel suurt ning pealtnäha rasket kasti, mille ümber olid seotud kuldsed lindid.
“See on meie jõulukingitus sulle,” hüüdsid kõik kooris.
Valdo ei läbenud oodata – ta tahtis oma positiivsete ja helgete emotsioonide osakaalu veelgi suurendada. Imeline õhtu muutis aplaks.
Siuh-säuh, rebis ta kuldsed paelad kasti ümbert ära. Tantsijad seisid aupaklikult eemal ning naeratasid malbe ühendkoorina. Valdo avas kasti kaane.
Vauhhh!
Helesinine udu tungis tohutu kiirusega kaane vahelt välja ning täitis kogu saali tiheda sinaka vatiga. Midagi polnud näha ega kuulda, liigutada polnud võimalik, hing kippus kinni jääma...
Ja siis lõhestas helesinise uduvahu Irina karm hääl: “Valdo, ärka ometi üles! Kaua sa põõnad! Vaja Lindakivisse minna, poole tunni pärast algab trenn! Ja siis trummid, pasunad kaasa ja – Arenale!”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar