Kas teate kus elavad näärivanad? Võib-olla teie ei tea, aga näärivanad elavad kaugel-kaugel põhjamaal, kus neil on oma maa. See ei olegi nagu päris maa, rohkem poolemaa moodi maa. Oleks ju lihtne kui näärivanaga kohtumiseks poleks muud kui et trummid, pasunad kaasa ja - Arenale! Aga nii see paraku pole, sest see maa on googlemap streetview autode poolt veel kaardistamata. Sellegipoolest otsustasin minna oma õnne proovima. Maskeering on oluline – selle olin ma filmidest selgeks saanud. Turvalisuse huvides ajasin selga punase kostüümi, lendasin nii kaugele põhja kui võimalik ja hüppasin siis lihtsalt lennukist välja.
Sõber Einari kutsusin ka kaasa, aga naabrimees Kallele ei maininud ma oma kavatsustest silpigi, sest Kalle töötab SL Õhtulehes ning meedia tähelepanu oli viimane, mida ma vajasin.
Einar, plääd kui hea arvutispetsialist, oli siiski suutnud leida internetist mingi legendi moodi asja. Hakkasime selle järgi minema. Kõigepeal läksime veidike põhja suunas ning pöörasime järve juurest paremale. Kuue puu juures keerasime vasakule ja läksime väikese põllu suunas. Just enne põlluni jõudmist tegime väikese põike ja läksime edasi piki väikest jõge. Suure kivi juurest keerasime vasakule. Jõudsime linnakesse, kus legendi järgi elasid Lumivalgeke ja päkapikud. Otsustasime pisut jalga puhata. Leidsime linnakesest spaa ja oma üllatuseks avastasime, et päkapikke polegi enam seitse vaid neid on sadade aastate jooksul palju rohkem saanud.
Mina küll arvasin et tegemist peab olema võltspäkapikkudega, sest päris päkapikkudel on kõrvad ülevalt poolt terava tipuga, aga Einar raius nagu rauda et ega me Hiinas ole. Matkast puhanuna otsustasime linnakeses pisut ringi vaadata. Läksime kinno, kus näidati parasjagu 16D (ehk 4x4AWD) -versiooni filmist „Rannavalve“.
Film vetelpäästjast näärivanast oli sama ulmeline kui ameeriklaste poolt mängitud vene sõjafilm. Arvan et sellega on ka kõik öeldud. Peale kino sõitsime bussiga restorani, et pisut keha kinnitada. Bussipeatuses tabasime Lumivalgekese lapselapse vanaema tervisespordiga tegelemas.
Restoranis ootas meid järjekordne üllatus – päkapikkudel on õed ka!
Nautisime nende poolt ette kantud šõud ning lasime söögil hea maitsta. Pidu hakkas looma, kui korraga ilmus kohale Kalle. Kalle tuntus ajakirjanikuna oli teada ka päkapikkude õdedele (loomulikult teavad ju näärivanad kõike ja eks nad siis kodus aruta ka samuti maailmaasju). Läksime kolme õe juurde koju. Saime muuhulgas palju huvitavat teada näärivanade igapäeva elust, nende rõõmudest ja muredest. Kolme õe neljas vend piilus akna taga ja jälgis et olukord kontrolli alt ei väljuks.
Kalle tarvitas ilmselgelt liiga palju mõnujooki ning teatas peagi, et tema on täiesti terve mees ja tahab seda kõike saada! Tema hakkab ka näärivanaks ja selle tõestuseks proovis kamina kaudu lahkuda.
Nüüd oli neljanda venna sekkumise aeg - „Same procedure as last year?“ küsis ta õdedele silma pilgutades. „Same procedure as every year, James!“ kostsid nood vastu. Nagu filmis muundas ta Kalle võlusõnade ja sobivate liigutuste abil vahakujuks ja upitas korstna otsa.
Einaril oli vahepeal kõht tühjaks läinud ning just nagu kodus läks ta omale süüa hankima.
Hommik juba koitis kui me Einariga õdedega hüvasti jätsime ning väsinute kuid õnnelikena oma teekonda näärivana juurde jätkasime. Võtsime suuna loodesse, läksime kahe väikese järve vahelt läbi üle Hea Õnne mäe. Mäetipus nautisime vaadet ja nosisime õdede kaasa pandud võileibu. Sealt edasi näärivana majani oli juba kukesamm. Mis Kallest sai? Kallest saigi näärivana ja kui ta surnud pole, siis elab ta oma Lumivalgekesega õnnelikult tänapäevani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar