Kogu alljärgnev lugu ning kõik selles esinevad tegelased on absoluutselt ja ilma eranditeta väljamõeldised ega pretendeeri mingilgi määral tõelisusele. Kõik kokkulangevused reaalselt eksistentsi omavate indiviididega on täiel määral ainult juhuslikku laadi ega ole mingilgi määral taotluslikud.
Kell näitas juba 11-ndat õhtutundi kui ma läbi lumesajuse detsembriõhtu autorattad Lindakivi poole seadsin. Pagan võtaks, äkki sai sedakorda asi liiga uhkelt ette võetud, vasardas peas, kui tulesärades Lasnamäe juba paistma hakkas. Kuid hilja, liiga hilja oli see suurepärane mõte kogu oma karmis reaalsuses mulle pärale jõudnud. Nüüd pole enam taganeda kuhugi. Nõme oleks ju teistele näidata, et just mina see nõrk lüli olen kes viimasel hetkel alt ära hüppab…ja pealegi: ma olen täiesti terve mees ja tagan seda kõike saada!
Kõik peaks laabuma nagu õlitatult, olid ju Triin ja Marvi meie viimasel kokkusaamisel rääkinud. Küllap laabubki, kus ta pääseb kordasin endamisi enesejulgustuseks. Kokkulepitud kohas ei paistnud veel kedagi olevat. Tõsi keskööni oli veel mõni minut aega ka. Äkitselt vuras maja nurga juurde motoroller.
„Kurat, kõik oleks hästi läinud, kui ta oleks oma traktori roosaks värvinud” hüüdis lenkstangide taga istuv Raus jõuluvanamütsi silmilt kergitades. „Aga ei, värvime ikka sinise-valge kirjuks ja paneme vilkurid ka katusele. Pikaga on alati üks jama ma ütlen. On ju siililegi selge, et mööda Lasnamäe kanalit põrutav politseivärvides traktor kutsub kõik ümbruskonna mendid endale kraesse…” ei suutnud Raus oma ärritust taltsutada. „Ja mis siis sai?” pärisin Pika saatuse kohta. „Politseid nähes kargas ta traktorist välja ja pani majade vahele putket nii et punane mantel lehvis. Mobla on ka postkastis nii, et...” jäi Härjatantsu esitantsija saatus sedakorda lahtiseks.
Kuid juba saabusid ka teised. Kummide sahinal saabunud Subarust astus välja rõõmsalt naeratav jõulumees koos Sneguurotshkaga.
” Tsau Jussid! Ja kus sinu punased riided on?” ei suutnud ma Triini valget kostüümi silmitsema jäädes uudishimutsemata jätta. „Heh see on mul ainult mantel. Punased riided on kõik ilusti seljas. Indrek käis spetsiaalselt eile mulle La Perlast punaseid stringe välja valimas…” naeratas Triin punastades.
Vahepeal olid saabunud 2 uut jõuluvanakostüümis meest. „Plääd kuid head me olime” hõikas kõhetum neist tervituse asemel. „Tulime spetsiaalselt liinibussiga, et Ints saaks ikka viina ka võtta. Kõik inimesed bussis vaatasid ainult meid!” Samal hetkel kuuldus sealsamas kõrval tume mütsatus ja suurema kehakapasiteediga jõulumees kukkus lapiti lumehange. „Eks me tegime juba kodus ka väikesed tropid,” lisas kõhetum Jõuluvana selgitavalt. „ Kuidas me ta sinna katusele saame, kui ta juba praegu nii pehme on?” uuris Triin mureliku näoga. „Pole hullu!” kostis katuselt sportlik hääl: „Mul on sportlase sitked sooned. Olen enne suuremaidki mehi seljas trepist üles vedanud! Viskan köieotsa alla, siduge ta sinna külge ja edasine jätke juba minu hooleks!” Ja lõtv keha hakkaski nagu nõiaväel katuseserva poole liikuma
Äkki kostis raksatus ja koos langeva lumega vuhises maapinna poole midagi suurt ja punast.
Juba vanarahvas teadis rääkida, et jumal hoiab ebakaineid inimesi kuidagi erilise hoolega. Ja seni kuni kõik ehmatusest kaamete nägudega allasadanud jõulumeest jõllitasid ajas viimane ennast rõõmsalt püsti ja teatas: „Noh, trummid, pasunad kaasa ja Arenale!”„Ints, me oleme Lasnamäel! Kohe algab meie jõulupidu südaöises Lindakivis!! Me peame katusele pääsema et sealt luugi kaudu salaja hoonesse laskuda” proovis Väike-Veski munarakukaaslast reaalsesse ellu sisse importida.
„Kuulge, maja taga on tuletõrjeredel!” hüüdis hääl pimedusest. Ja peagi võis juhuslik mööduja Lasnamäe tähistaeva taustal nähe punaseid mütsakuid kes Lindakivi katust mööda hiilides luugini jõudes sealt sisse vupsatasid. „Noh kas kõik mahtusid õnnelikult läbi?” võttis Marvi siseruumides juhtohjad enda kätte.”Kõigepealt teeme naistega ühe grupipildi. Võtke rivisse, Marju ja Anneli tulevad siia ette, siis jäävad võrksukad hästi peale!”
„Kus Suur Veski on?” küsis äkki keegi „Ta tahtis kangesti näha milline Siska kabinet välja näeb ja pidi 2. korrusel veidsa ringi vaatama”, selgitas Raus. Seda milline Siska kabinet välja näeb tahtsid näha ka teised. Kui otsitav uks leitud kostis selle tagant vaikset norinat. Süttinud laelamp valgustas Suure Veski punases kostüümis suurt keret kogu tema hiilguses.
„Ma tõstsin pokaali, et…” pomises ta ennast istuli ajades ja eredas valguses oma hägust pilku juureolijatele fokusseerida püüdes,
Äkitselt hakkas igast suunast kostma kõrvulukustav Piip Piip Piip Piip „Valvesignalisatsioon”, jõudis keegi ehmunult hüüda… Piibitamine muutus aina valjemaks ja valjemaks. Punased jõuluvanakostüümid ja Lasnamäe tähistaevas sulasid üheks uduseks massiks ning muutusid peagi nähtamatuks. Karm reaalsus äratusnoote mängiva mobiilitelefoni näol plinkis käeulatuses…
Hambaid pestes pilku peeglisse heites, sain aru et tegelikult on ju kõik hästi. Tantsurühma Jõulud tulevad ka sel aastal. Sedakorda Kaerajaanis…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar