Autor:Leemet Pork
Kui Klaus ringiga Harku vangla taha jõudis, oli Moroz sealt juba läbi käinud.
Mitte midagi. Kohe üldse mitte midagi. Dedovštsina, raisk, mõtles Klaus ja kaalus, mida edasi teha.
Pole hullu, pood ju lähedal, teadis ta muidugi. Ehk saab sealt. Ega midagi, hõlmad vöö vahele ja edasi. Kaua see ikka käib. Ent võta näpust, enne jäi teele bussipeatus, kus oli parasjagu, ei tea, kas siis bussi ootamas või niisama aega veetmas, üks kummaline memmeke. Küttis kaks polkat ette ja tõstis... jala.
Mitte midagi. Kohe üldse mitte midagi. Dedovštsina, raisk, mõtles Klaus ja kaalus, mida edasi teha.Pole hullu, pood ju lähedal, teadis ta muidugi. Ehk saab sealt. Ega midagi, hõlmad vöö vahele ja edasi. Kaua see ikka käib. Ent võta näpust, enne jäi teele bussipeatus, kus oli parasjagu, ei tea, kas siis bussi ootamas või niisama aega veetmas, üks kummaline memmeke. Küttis kaks polkat ette ja tõstis... jala.
Klaus tardus paigale. See oli Kublakatku Edna, sealtkandi kuulus monoartist ja soolorahvatantsuseltsi veteranide rühma ainus liige. Nagu selgus, ootas lihtsalt bussi ega raatsinud aega raisku lasta. Korralikul Eesti naisel on ikka käed kogu aeg käinud, Ednal aga lisaks sellele ka jalad. Nüüd pööras memmeke pea ja Klaus mõistis, et peatumine oli viga, sest niisama käbe kui oli Edna jalg, oli ka ta suuvärk. Nii saigi Klaus, tahtis ta seda või mitte, teada järgmist.
Ega Ednale tegelikult ei meeldinud just tingimata üksipäini jalgu loopida ja iseendaga Tuljakut vihtuda, aga küla teine entusiast, Rüpekaljaku Selma oli möödunud aastal Liiva-Annuse juurde kolinud. Kange naine oli muidu see Selma. Vanamees, kadunuke, oli tal olnud igavene loru ja joodik, lakkunud aina poe taga Moroziga sarvikut ja pokki, kuna Selma üksi laudas ja põllu peal talitas. No eks viinasurma see va mehekont lõpuks mineva kevade läkski.
Igasugu mootorid ja mürisevad asjad olla meest siiski niipalju huvitanud, et vähemalt traktorit polnud Selmal olnud vaja ise käima panna. Mees mulla all, pidi ta ka sellega nüüd ise hakkama saama. See aga oli jube vana risu ja tahtis alati enne kõvasti meelitamist saada. Urgitses siis Selma mootori kaane all, kolaki! Kaanega vastu pead. Tõstis kaane üles, proovis uuesti, kolaki! Pärast kolmandat korda tõi poja vana astronaudika, tõmbas selle pähe ja üritas edasi. („Nigu see Ämilton,“ kiitis Edna.) Pusis mis ta pusis, käima sai, aga selleks ajaks oli juba pime. Ega sel traktoril ju ükski lamp ei põlenud, aga see Selmat muidugi ei takistanud: padavai kartuleid muldama.
Põlluveerel aga oli parajasti igivana metsseakult maiustama asunud. Oli teine poolkurt ja pime, aga muidu veel päris krapsakas, nii et kui pimedal põllul midagi liikumas nägi, tärkas temas jälle nooruse tormakus ja kihk. Mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada, ja kohe, mõtles kult ning tormas põlevi silmi traktori poole. Nojah, oleks Selma traktori aegsasti roosaks värvinud, oleks kõik võinud veel hästigi lõppeda, sest siis oleks kult seda ehk jäledaks koduemiseks pidanud ja lustiplaanist loobunud. Aga kus sa sellega, vana Pelaruss oli roostest sõnnikupruun nagu hiiglaslik mudahunnik. Eks teadnud ju juba vanarahvas rääkida, et ega tiirase metsseakuldiga pole nalja. Kult jõudis traktorini, ronis sellele otsa ja hakkas pihta. See oli sõiduriistale muidugi liig mis liig ja vana raudhobu läks lihtsalt pauguga lõhki. Selma, kes polnud õieti arugi saanud, mis juhtus, lendas saja meetri kaugusele ning jäi oimetult lebama.
Aga samal ajal... 5 km kõrgusel pimedas taevas liugles radaritele nähtamatu Sudaani luurelennuk, millest komandöri sõbraliku õlalepatsutuse ja tavapärase „Same procedure as every year, James!“ saatel pudenes just neil hetkil välja superagent 700, teise nimega Pambu-Peedu.
Ent kuri saatus või Eesti vastuluure karvane käsi oli ta langevarju asemele sokutanud kotitäie musta pesu ja nii tabaski 90 kg hästi treenitud isast ihu selle õhtu jooksul juba teist korda vaest Selmat, ning nüüd ei aidanud enam kiiver ega midagi. Kutu.
„Vaat sihuke lugu,“ sõnas Edna ja vaikis hetkeks. Kui ta kolme sekundi pärast jälle alustas: „Aga vat mineva aasta seal tantsupiul, seal oli see tuule suund ikka täitsa...“, oli Klaus juba jooksu pistnud.
Ta jooksis nagu oleks elu kaalul, aina edasi, Paldiski maantee poole, unustades poe ja üldse kõik, mille pärast ta üldse välja oli tulnud. Ta jooksis, aina edasi... Pidurite krigin. Mütakas. Vaikus.
Läbi hägu kuulis Klaus enda ümber hääli.
„Issand, kui jube!“, „Oh, ma minestan kohe ära!“, „Appi, kui nunnu ta on!“, „Näe, elus!“, „Kas me võime ta endale võtta?“ Jälle vaikus.
Klaus ärkas mingis tundmatus kohas. Tuttav lõhn. Saun! Vaevaliselt roomas ta toaukse juurde, paotas seda, ning avanev vaatepilt lõi mehe pea hetkega selgeks.
Stjuuardite jõulupidu, kurat! Nüüd tuli tegutseda. Klaus lahkus akna kaudu
(sedapuhku õnnelikult), tal õnnestus peatada mööduv auto ja tagasi koju jõuda.
Kunagi, mitte kunagi enam ei kavatsenud ta kuulda võtta oma naist, kui too ta veel jõuluõhtul kiiruga lastele kinke otsima saadab. Olgu, maidad, ilma kinkideta, aga vähemasti mitte orvud.
Ega Ednale tegelikult ei meeldinud just tingimata üksipäini jalgu loopida ja iseendaga Tuljakut vihtuda, aga küla teine entusiast, Rüpekaljaku Selma oli möödunud aastal Liiva-Annuse juurde kolinud. Kange naine oli muidu see Selma. Vanamees, kadunuke, oli tal olnud igavene loru ja joodik, lakkunud aina poe taga Moroziga sarvikut ja pokki, kuna Selma üksi laudas ja põllu peal talitas. No eks viinasurma see va mehekont lõpuks mineva kevade läkski.
Igasugu mootorid ja mürisevad asjad olla meest siiski niipalju huvitanud, et vähemalt traktorit polnud Selmal olnud vaja ise käima panna. Mees mulla all, pidi ta ka sellega nüüd ise hakkama saama. See aga oli jube vana risu ja tahtis alati enne kõvasti meelitamist saada. Urgitses siis Selma mootori kaane all, kolaki! Kaanega vastu pead. Tõstis kaane üles, proovis uuesti, kolaki! Pärast kolmandat korda tõi poja vana astronaudika, tõmbas selle pähe ja üritas edasi. („Nigu see Ämilton,“ kiitis Edna.) Pusis mis ta pusis, käima sai, aga selleks ajaks oli juba pime. Ega sel traktoril ju ükski lamp ei põlenud, aga see Selmat muidugi ei takistanud: padavai kartuleid muldama.
Põlluveerel aga oli parajasti igivana metsseakult maiustama asunud. Oli teine poolkurt ja pime, aga muidu veel päris krapsakas, nii et kui pimedal põllul midagi liikumas nägi, tärkas temas jälle nooruse tormakus ja kihk. Mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada, ja kohe, mõtles kult ning tormas põlevi silmi traktori poole. Nojah, oleks Selma traktori aegsasti roosaks värvinud, oleks kõik võinud veel hästigi lõppeda, sest siis oleks kult seda ehk jäledaks koduemiseks pidanud ja lustiplaanist loobunud. Aga kus sa sellega, vana Pelaruss oli roostest sõnnikupruun nagu hiiglaslik mudahunnik. Eks teadnud ju juba vanarahvas rääkida, et ega tiirase metsseakuldiga pole nalja. Kult jõudis traktorini, ronis sellele otsa ja hakkas pihta. See oli sõiduriistale muidugi liig mis liig ja vana raudhobu läks lihtsalt pauguga lõhki. Selma, kes polnud õieti arugi saanud, mis juhtus, lendas saja meetri kaugusele ning jäi oimetult lebama.
Aga samal ajal... 5 km kõrgusel pimedas taevas liugles radaritele nähtamatu Sudaani luurelennuk, millest komandöri sõbraliku õlalepatsutuse ja tavapärase „Same procedure as every year, James!“ saatel pudenes just neil hetkil välja superagent 700, teise nimega Pambu-Peedu.
Ent kuri saatus või Eesti vastuluure karvane käsi oli ta langevarju asemele sokutanud kotitäie musta pesu ja nii tabaski 90 kg hästi treenitud isast ihu selle õhtu jooksul juba teist korda vaest Selmat, ning nüüd ei aidanud enam kiiver ega midagi. Kutu.„Vaat sihuke lugu,“ sõnas Edna ja vaikis hetkeks. Kui ta kolme sekundi pärast jälle alustas: „Aga vat mineva aasta seal tantsupiul, seal oli see tuule suund ikka täitsa...“, oli Klaus juba jooksu pistnud.
Ta jooksis nagu oleks elu kaalul, aina edasi, Paldiski maantee poole, unustades poe ja üldse kõik, mille pärast ta üldse välja oli tulnud. Ta jooksis, aina edasi... Pidurite krigin. Mütakas. Vaikus.
Läbi hägu kuulis Klaus enda ümber hääli.
„Issand, kui jube!“, „Oh, ma minestan kohe ära!“, „Appi, kui nunnu ta on!“, „Näe, elus!“, „Kas me võime ta endale võtta?“ Jälle vaikus.
Klaus ärkas mingis tundmatus kohas. Tuttav lõhn. Saun! Vaevaliselt roomas ta toaukse juurde, paotas seda, ning avanev vaatepilt lõi mehe pea hetkega selgeks.
Stjuuardite jõulupidu, kurat! Nüüd tuli tegutseda. Klaus lahkus akna kaudu
(sedapuhku õnnelikult), tal õnnestus peatada mööduv auto ja tagasi koju jõuda.Kunagi, mitte kunagi enam ei kavatsenud ta kuulda võtta oma naist, kui too ta veel jõuluõhtul kiiruga lastele kinke otsima saadab. Olgu, maidad, ilma kinkideta, aga vähemasti mitte orvud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar