Teadupärast oli selle reisi ajendiks Pekingi Turismifestival. Turismist on juba pikalt räägitud, nüüd siis natuke ka festivalist. Nagu arvata oli, siis mingi festivali toimumine ei paistnud suures linnas loomulikult välja. Ei mingeid reklaamplakateid või muud sarnast. Reedeses seenepaduvihmas pimedas üle vaadatud esinemispaik ning rongkäigu tänav ei jätnud mingit muljet sellest, mis pühapäeval tegelikult ees ootas. Ainus mis viitas mingile rahvusvahelisele sündmusele olid hotellis nähtud erinevad rahvused rahvariietes. Juba reede hilisõhtul juhatati meid uhke äritänava tagahoovi, kus oli rongkäigu kogunemiskoht. Laupäeval selgus, et selles määratud paigas peame me olema pühapäeva hommikul kell 7, hoolimata sellest et rongkäik algas 9.30. Meie giid üritas küll soravas hiina keeles kellelegi midagi selgeks teha, aga edutult. Ei aidanud ka meie hala suure tõenäosusega vihmasest ilmast ja pehmetest tantsujalanõudest. Nii vara hommikul ei ole vist keegi meist pidanud rahvuskostüüme selga ajama. Aga me saime hakkama! Punktuaalselt kell 7 tagumisi teid ja väravaid kohale jõudes avanes just selline pilt mida arvata oli - suhteliselt pisike asfaltplats kuskil "veel restaureerida mitte jõudnud" hoonete tagahoovis. Alale sisenemine ei olnud sugugi lihtne - kõik saabujad kontrolliti detektoriga üle, loomulikult pidi kindlasti kaelas olema osalejakaart. Lisaks meile veetsid aedikus lõbusalt aega veel 21 riigi esindajad. Kohe meie seljataha oli määratud meie naabrite - soomlaste - kogunemiskoht. Tekitas teatavat hämmingut, et kaks nii lähedalt pärit ja suhteliselt sarnase tantsustiiliga rühma on nii järjestikku sätitud. Hämming sai aga lisa juurde kui sissepääsuväravast lähenes kari Brasiilia paabulinde - jah, nemad olidki soomlased! Seejuures ei olnud tegemist mingi kiitsakatest taksikoerakogudest koosneva kabareetrupiga vaid kõige tavalisemate pisut keskmisest mõõdust väljas täiesti tavaliste soomlastega, keda me Tallinki laevadel oleme kohtama harjunud. Tasapisi täitus plats aina tihedamalt inimestega. Osalejaid oli nii Euroopast (nt Saksamaa, Šveits, Belgia, Läti, Bulgaaria) kui Aasiast (nt Korea, Bengal) kui Ameerika mandrilt (Kolumbia, Mehhiko, Kanada välisšotlased). Põhiliselt lõbustati end pildistamisega, teiste rahvariiete imetlemisega või siis tehti viimaseid proove. Ivo sai kohalikule televisioonile rääkida kuidas talle Hiinas meeldib. Clare tunnistas hiljem, et tema oli seda kõike nähes natuke närvis - sest kõik harjutasid või proovisid midagi, meie ei teinud aga mitte mingeid ettevalmistusi. See oli ka ainuke tõsine kokkupuude teiste festivalil osalenud gruppidega. Hiljem ei teadnud nemad meist ega meie neist suurt midagi. Tõeline Hiina ime oli kohalesõitnud WC-buss (huvitav kellelt hiinlased selle kopi-pasteerisid?). Enne rongkäigu algust jõudis Tomgi veel kohalikule televisioonile intervjuu anda. Mõnikümmend meetrit enne lavale astumist juhtus see mis reeglina juhtub kui teemaks on Eesti lipu värvid. Meid sissejuhatama pidanud Hiina kaunitari käsivarte küljes olid lipud tagurpidi värvides. See viga jõuti õnneks korrigeerida. Pihutäied väikeseid lippe, mille otstarve jäi meile teadmata, oli aga Hiina trükkal poognast täiesti suvaliselt lahti lõiganud - seal esines nii kombinatsiooni must-valge-sinine kui valge-sinine-must. Need kadusid korraldajate poolt imekiiresti. Järgnes hoogne reilender punasel vaibal, mille keskele oli kleebitud pastelde jaoks sobimatult libe kilelaadne materjal festivali logoga. Lava ääres asus VIP-tribüün, kus kohalik nomenklatuur jälgis etteasteid ja nautis serveeritavat menüüd. Seejärel tuli mõnisada meetrit ja 1,33 korda kombinatsioon mulgi polkast, jooksupolkast ja tuljakust äritänaval, mida ääristas kummalgi pool kitsast eraldatud koridori ainult üks rivi inimesi. Publiku vähesust põhjendati poliitiliselt korrektse vastusega - kuna seoses saabuvate pühadega soovisid inimesed reedet vabaks päevaks, siis oli see pühapäevaga ära vahetatud ning enamus inimesi oli tegelikult tööl. Sujuvalt suunati rongkäik taas tagahoovidesse ning väravast väljumisel tundsime ennast tõsiste staaridena. Kõik oli peaaegu nagu Hollywoodis - värava ette sõitsid bussid rühmade järjekorras, 5 meetrit bussiukseni oli tihedalt ääristatud turvameestega. Turvameeste seljataga tungles fotograafide ja muidu uudishimulike armee - nemad ilmselt ei olnud välja teeninud au vaadata rongkäiku äritänaval.
Natuke festivali jagus ka teisipäevaks. Hommikupoolne esinemine linna kesksel väljakul möödus paduvihmas. Hoolimata betoonlavast ja kuiva kohta mitteomavatest pasteldest ja jalgadest tuli kõik perfektselt välja. Natuke kalu läks ikka akvaariumisse ujuma ka, aga kuna pealtvaatajatele ei olnud eelnevalt jagatud laiali tantsukirjeldusi, siis võttis publik toimuva soojalt vastu. Iga pealtvaataja kohta tuli umbes üks turvamees. Mitte et ainult publikut oleks olematult vähe olnud, lihtsalt turvamehi oli sama palju. Pealelõunase esinemise ajaks, poodide järgi otsustades ilmselt keskklassi ostjatele suunatud äritänaval, oli ilm teinud 180-kraadise pöörde. Päike säras taevas nagu poleks mõned tunnid tagasi vihma sadanudki. Ka siin sai esinetud 20-minutilise kavaga ning selleks korraks oli kohustuslik osa lõppenud.
Tuleb tunnistada, et see festival oli omapärane just sellepoolest, et tavapäraste otsatute esinemiste asemel sai nautida oluliselt rohkem vaatamisväärsusi kui see sellistel üritustel võimalik on. Ja samas jäi ka mulje, et rahvariideid pole asjatult kaasa veetud. Ning kahtlemata oli tegemist enim turvatud festivaliga, milles ma eales osalenud olen. Omapärane oli ka asjaolu, et teiste gruppidega erilist kokkupuudet ei võimaldatud (see viga sai parandatud, vennastudes ühel õhtul hotellis omaalgatuslikult kanadalastega). Ei jäänud mingit muljet et oleks osalenud ca 2000 osalejaga festivalil.
teisipäev, oktoober 5
esmaspäev, oktoober 4
Peking vol.2 - laupäev
Laupäev oli taas täis vaatamisväärsusi. Teel Hiina müürile külastasime jadeiidimuuseumi. Jadeiiti aetakse tihti segamini nefriidiga. Nende erinevus avastati alles 19.sajandil. Jadeiit on naatriumi ja alumiiniumi rikas kivim. Ingliskeelne nimetus „jade” on saanud nime hispaania keelsest terminist „piedra de ijada”, ehk „niudekivi”, kuna kivil on ravivõimed niudepiirkonna ja neerudele. Hiina jadeiidist esemed esinesid juba 3000 a ema. Hiinlased pidasid jadeiidist nikerdatud esemeid väga väärtuslikuks ning jadeiidile anti inimlikke väärtusi , kuna ta oli tugev, vastupidav ja kaunis (inimesed olid siis moraalselt kaunid). Jadeiiti on kasutatud läbi terve Hiina ajaloo ning ta sobib kõikide stiilidega. Jadeiit oli Vana-Hiinas pärli järel tähtsuselt teine kivi ning ta sümboliseeris viit voorust: mõõdukust, õiglust, tarkust, kaastunnet ja vaprust. Muuseumikülastus sarnases eelmise päeva siidimuuseumi külastusele - maksimaalselt kümme minutit tutvustati meile kivimit ja näidati klaasitaha topitud meest kivimit töötlemas. Seejärel oli taas suurepärane võimalus poes rahakotti kergendada. Valida oli nii ehteid, õnnekuulikesi kui muud ninni-nänni. Fuajees seisis aga milline mees! (muheda vuntsidega vanamehe kuju hind eesti rahas oli ca 1 miljon krooni)
Hiina müüri äärde jõudes kohtasime seal hotellist tuttavaks saanud mehhiklasi esinemas. Hiljem selgus, et nende etteaste loeti kommertsiks ning igal esinejal tuli tasuda 50 kohalikku (ca 100 krooni) trahvi, sest igasugune mitteametlik kommertstegevus on Hiinas keelatud (nagu hiljem selgus, jäi samal põhjusel ära ka meile planeeritud esineme Miss China üritusel). Hiina müüril oli valida kaks suunda - vasakule ja paremale. Enamus meist valis parema suuna, mis koosnes lõpututest treppidest. Treppide astmed olid erineva kõrgusega, ulatudes mõnest sentimeetrist põlvekõrguseni. Mida ülespoole, seda "looduslikumaks" trepid muutusid. Udu tõttu oli esialgu näha ainult paar torni. Nendeni kohati püstloodis ronides selgus, et edasiläheb veel üks ja siis veel üks ... Sportlikumas vormis olnud inimesed meie hulgast jõudsid võtta ka viimase, seitsmenda torni. Minu ja Mailise entusiasm rauges kuuenda juures - tubli tund oli juba turnitud mööda astmeid ülespoole ning kell hakkas juba kuulutama kogunemisaega. Tagasiteel ronisime kitsast püstisest trepist ühe torni otsa ning nautisime lennukist kaasa võetud veini. Nendel, kes valisid vasaku suuna, tundus olevat lihtsam - treppe seal väga ei paistnud ning liikumine toimus mööda tõusvat-langevat teed.
Hiina müür on kaitserajatis, mida ehitati 3. sajandist eKr kuni 17. sajandi alguseni. Müüri kogupikkuseks loetakse 8851,8 km (peamüüri pikkus 2400 km). Müür ei ole säilinud täies pikkuses. Peale UNESCO maailmapärandi nimistusse lisamist "before 20 years" on aktiivsemalt asutud müüri taastamise kallale. Müür on 9 m kõrge ning seal on säilinud ca 20 000 vahitorni. Müürilt anti vaenlase lähendes signaaltuledega sisemaale märku - 100 vaenlast = 1 lõke jne. Hiinlased ise peavad müüri Hiina suurimaks kalmistuks. Ehitusel osales miljoneid inimesi. Iga päev hukkusid tuhanded ja kümned tuhanded. Korduvalt on väidetud, et Hiina müür on nähtav ka kuult. Pigem on tegemist legendiga - müür on maksimaalselt 9 meetrit lai ning värvilt sarnane ümbritseva maastikuga, seega on tema eristamine nii suure vahemaa tagant ebareaalne.
Tagasiteel linna külastasime veel ühte muuseumi. Seekord näidati meile keraamikat ning käsitsi maalimist. Põhimõtte poolest ei erinenud see kuidagi eelnevatest muuseumitest - pärast valgetele inimestele näitamiseks toodud ülikehvades tingimustes töötavate käsitööliste nägemist said kõik jälle pühenduda poodlemisele.
Õhtupoolikul külastasime Hiina vanalinna ehk Hutongi. Hutong kujutab endast kitsaid tänavaid ja sise- ja tagahoovidega väikeseid vanu maju. Palju hutonge on "before 20 years" lammutatud ning nende asemele on kerkinud uhked tänavad ja hooned. Paljudele hutongi elanikele makstakse riiklikku toetust, et nad oma elamist moderniseeriks ja korras hoiaks. Sellest kõigest parema ülevaate saamiseks istutati meid riksadesse ning riksade killavoor tegi asumis uhke tiiru. Seejärel käisime giid Viktori (kelles oli kaduma läinud tõeline näitleja ja kes oma jutu poolest meenutas Borati "give me a five"-i) saatel ühe pere elamist kaemas. Loomulikult ei olnud see ehe vilets elamine, vaid toetuste abil moderniseeritud vanaajaelu sugemetega elamu, milles elas tagasihoidlikel ruutmeetritel neli põlvkonda. Nagu ikka, ei saanud ka siin kaubanduseta - huvitatutel oli võimalus hankida omale pereisa ateljeest kunstišedöövreid, aga huvitatuid seekord meie hulgast ei leidunud. Ei saanud aga meiegi eestlasele omase jonnita - rasvase sildi "No photos please" all ei suutnud nii mõnigi meie tippfotograafidest jätta klõpsu tegemata.
Hiina müüri äärde jõudes kohtasime seal hotellist tuttavaks saanud mehhiklasi esinemas. Hiljem selgus, et nende etteaste loeti kommertsiks ning igal esinejal tuli tasuda 50 kohalikku (ca 100 krooni) trahvi, sest igasugune mitteametlik kommertstegevus on Hiinas keelatud (nagu hiljem selgus, jäi samal põhjusel ära ka meile planeeritud esineme Miss China üritusel). Hiina müüril oli valida kaks suunda - vasakule ja paremale. Enamus meist valis parema suuna, mis koosnes lõpututest treppidest. Treppide astmed olid erineva kõrgusega, ulatudes mõnest sentimeetrist põlvekõrguseni. Mida ülespoole, seda "looduslikumaks" trepid muutusid. Udu tõttu oli esialgu näha ainult paar torni. Nendeni kohati püstloodis ronides selgus, et edasiläheb veel üks ja siis veel üks ... Sportlikumas vormis olnud inimesed meie hulgast jõudsid võtta ka viimase, seitsmenda torni. Minu ja Mailise entusiasm rauges kuuenda juures - tubli tund oli juba turnitud mööda astmeid ülespoole ning kell hakkas juba kuulutama kogunemisaega. Tagasiteel ronisime kitsast püstisest trepist ühe torni otsa ning nautisime lennukist kaasa võetud veini. Nendel, kes valisid vasaku suuna, tundus olevat lihtsam - treppe seal väga ei paistnud ning liikumine toimus mööda tõusvat-langevat teed.
Hiina müür on kaitserajatis, mida ehitati 3. sajandist eKr kuni 17. sajandi alguseni. Müüri kogupikkuseks loetakse 8851,8 km (peamüüri pikkus 2400 km). Müür ei ole säilinud täies pikkuses. Peale UNESCO maailmapärandi nimistusse lisamist "before 20 years" on aktiivsemalt asutud müüri taastamise kallale. Müür on 9 m kõrge ning seal on säilinud ca 20 000 vahitorni. Müürilt anti vaenlase lähendes signaaltuledega sisemaale märku - 100 vaenlast = 1 lõke jne. Hiinlased ise peavad müüri Hiina suurimaks kalmistuks. Ehitusel osales miljoneid inimesi. Iga päev hukkusid tuhanded ja kümned tuhanded. Korduvalt on väidetud, et Hiina müür on nähtav ka kuult. Pigem on tegemist legendiga - müür on maksimaalselt 9 meetrit lai ning värvilt sarnane ümbritseva maastikuga, seega on tema eristamine nii suure vahemaa tagant ebareaalne.
Tagasiteel linna külastasime veel ühte muuseumi. Seekord näidati meile keraamikat ning käsitsi maalimist. Põhimõtte poolest ei erinenud see kuidagi eelnevatest muuseumitest - pärast valgetele inimestele näitamiseks toodud ülikehvades tingimustes töötavate käsitööliste nägemist said kõik jälle pühenduda poodlemisele.
Õhtupoolikul külastasime Hiina vanalinna ehk Hutongi. Hutong kujutab endast kitsaid tänavaid ja sise- ja tagahoovidega väikeseid vanu maju. Palju hutonge on "before 20 years" lammutatud ning nende asemele on kerkinud uhked tänavad ja hooned. Paljudele hutongi elanikele makstakse riiklikku toetust, et nad oma elamist moderniseeriks ja korras hoiaks. Sellest kõigest parema ülevaate saamiseks istutati meid riksadesse ning riksade killavoor tegi asumis uhke tiiru. Seejärel käisime giid Viktori (kelles oli kaduma läinud tõeline näitleja ja kes oma jutu poolest meenutas Borati "give me a five"-i) saatel ühe pere elamist kaemas. Loomulikult ei olnud see ehe vilets elamine, vaid toetuste abil moderniseeritud vanaajaelu sugemetega elamu, milles elas tagasihoidlikel ruutmeetritel neli põlvkonda. Nagu ikka, ei saanud ka siin kaubanduseta - huvitatutel oli võimalus hankida omale pereisa ateljeest kunstišedöövreid, aga huvitatuid seekord meie hulgast ei leidunud. Ei saanud aga meiegi eestlasele omase jonnita - rasvase sildi "No photos please" all ei suutnud nii mõnigi meie tippfotograafidest jätta klõpsu tegemata.
pühapäev, oktoober 3
Peking vol.1 - neljapäev, reede
Ühel sügisesel neljapäeval alustas kamp reisi- ja tantsuhuvilisi Tallinna Lennujaamast teed Pekingisse. Soojenduseks võeti sihikule Helsingi Vantaa lennujaam. Kes kaua reisinud pole, siis sellele teadmiseks, et aastatetagune hea tava lennujaamas, kus koos reisivad isikud paigutatakse lennukis kõrvuti või lähestikku, kehtib vaid selle meeldetuletamise korral. Isegi kahekaupa üle leti ulatatud passid andsid tulemuseks istekohad seinast seina. Pooletunnisel Helsingi lennul ei lasknud me ennast sellest häirida vaid ootasime lõbuga oma uut pinginaabrit pisikeses lennukis. Kuna tagasihoidlikku suurusega Tallinna Lennujaam osutus siiski piisavalt suureks, et igaüks saaks ennast tunda individuaalreisijana, siis tänu Finnairi "Leia oma naaber"-mängule õnnestus Helsingi-Peking lennukis rühmal omavahel juba lähemalt tuttavaks saada. Pärast Iivo Nei malekoolile sarnanevaid avanguid ja vangerdusi leidsid kõik omale rahuldavad istekohad ja naabrid. Ei oska kommenteerida, kas Finnair sai vihjeid meie majutusnimekirjast või oli tegemist saatuse käega või selgeltnägemisega, igatahes sai Tom Jüri M.-ga lähedaseks juba Tallinn-Helsingi lennukis.
Vantaa lennujaam ei hiilga just vabaajaveetmise võimalustega mitmeks tunniks. Üheks ajaviitevormiks oli pildiautomaadile sarnanev kabiin, kus sai endast teha foto ja kirjutada tervituse rahvale. Pilte näidati hiljem terminali suurel ekraanil.
Kell 18.00 sirutaski lennuk tiivad ning ca 8 tunnine lend Pekingisse sai alguse. Lennukis pidasid Tom ja Jüri L. oma sõna - õlu ja vein oli tasuta ja baar oli kogu aeg avatud. Kes lennukis oli magada märganud, see oli õnnega koos.
Kohale jõudsime reede varahommikul kell 7. Ajavahe koduga oli 5 tundi plussis. Lennujaamas tervitas meid meie giid Clare, kes kiiresti muutus eesti meeste lemmikhiinlaseks. Ilm ei olnud just turistisõbralik - pilves, seenevihmane ja suhteliselt jahe.
Sel ajal kui kodused mõnuga teist külge keerasid algas meie tihe päevaprogramm. Pekingi mõistes väikeses hotellis (12 korrust, 10+ tuba korrusel) vabu tube polnud ning nii jätsime kotid hotelli ootama ja suundusime linnaga tutvuma.
Esimeseks vaatamisväärsuseks oli Taevatempel. Tugevasti andis tunda tegemata jäänud kodutöö - enda kurssi viimine Hiina ajalooga. Nii jäidki mitmeks päevaks defineerimatuteks mõisteks enimkasutatud kolm ajaloolist verstaposti - Ming dünastia, Quing dünastia ja "before 20 years". Taevatempel on ehitatud 15.sajandi alguses. Ming ja Quing dünastiad palvetasid seal taevale ja hea saagi eest. Templi ümmargune vorm sümboliseerib taevast, vundament ja teljed on neljakandilised, sümboliseerimaks maad. Oluliste ehitiste katused on sinised, sümboliseerimaks taevast, kollane värv sümboliseerib keisrit ja roheline budismi. Majesteetlik Hea Saagi palvela asub 6 meetri kõrgusel kolmekordsel marmorplaadil. Templis leidub 28 sammast, millest kõik tähendavad midagi - ühe ringi postid aastaaegu, teise ringi omad 12 kuud ja kolmanda ringi omad vana-Hiina ajaühikuid (täna = 2 tundi). Omapärane on, et kõik sambad pärinevad ühest puutüvest.
Siin ja edaspidi nähtud draakonid ja fööniksid tähistavad keisrit ja keisrinnat. Kompleksis on hulgaliselt sadu aastaid vanu küpresse. Nendest ühe 500-aastase läbipõimunud oksad meenutavad 9 draakonit. Kompleksi põhiosasid ühendab Danbi sild - pealtnäha 360 meetrine lai tee, aga kuna selle all jookseb tunnel, siis kutsutakse seda sillaks. 360 meetri kõrguste vahe on 5 meetrit, see tekitab visuaalse tunde nagu kõnniksid ülesse taeva poole.
Kompleksis leiduv Taevaaltar on ehitatud marmorist ja seal kummardati talvisel pööripäeval taevast. Kivide arv igal ringil jagub kolme või üheksaga.
Vaatamisväärsus nähtud, saabus aeg keha kinnitada. Söögid olid täiesti hiinapärased. Laua keskel keerlevale klaasplaadile toodi erinevad road, riis ja supp ning igaüks sai endale meelepäraselt ette tõsta. Vaagnate arv oli lauas istunud inimeste arv miinus üks (reeglina 10 alust koos riisiga) ning koosnes erinevatest kana-, liha (looma, sea, linnu)- ja kalaroogadest. Suppi (meie arusaama kohaselt puljong lisandiga) serveeriti reeglina kõige viimasena ning magustoiduks oli alati arbuus. Söögirelvadeks sai kasutada nii pulke kui kahvlit. Kõik söögi- ja jooginõud olid miniatuursed ja alguses harjumatud. Paraku pidi tõdema, et väikses koguses söödud toidud andsid oluliselt pikemaks ajaks täiskõhutunde kui kodus korraga sisselahmitav suur praad. Kes arvas, et ühest väiksest klaasist joogist jääb toidu kõrvale väheks, see sai juurde tellida veini (täiesti joodav) või õlut (joodav teatavate mööndustega).
Seejärel läksime tutvuma siiditööstusega. Kuulanud-vaadanud ca 15 minutit kuidas siidi saadakse juhatati meid suurde poodi, kus igaüks võis valida siiditooteid tekkidest-patjadest ja vaipadest kuni siidisallide ja kotikesteni.
Oligi aeg siirduda hotelli ja tutvuda oma elamisega. Hotellis anti esialgu kahe inimese peale üks võti. Teise võtme saamiseks tuli deponeerida retseptsioonis 50 kohalikku. Selle selgeks tegemine esimesel inimesel oli suhteliselt keeruline, sest inglise keele oskusega näitsikud just ei hiilanud. Aga kasutades lihtsaid sõnu nimetavas käändes ning sõnade sisu selgitavaid abivahendeid õnnestus ennast täiesti arusaadavaks teha. Järgmistel olla juba lihtsam olnud.
Hiinal oli aga veel üllatusi varuks - mobiiltelefonil muutusid helistaja numbrinäidud lotovõidu numbrite sarnaseks - 01918754, 01987456 jne. Valitud kõned olid pikkade pausidega kuniks need teisele poole kohale jõudsid. Seega sõltus telefoni kasutamine suuresti vajadusest ja rahakoti suurusest. Internet oli avalikus internetipunktis "pedaaliga" ja hiinakeelne ja nii saigi alguse minu 7 sidevaba päeva, mis on täiesti tervendav.
Õhtul sai seenepaduvihmas veel ülevaadatud järgmise päeva festivalirongkäigu toimumiskoht. Aga selles juba järgmises loos. Esimene pikk päev, milles ärkveloleku aega 25-26 tundi oli jõudnud oma õnneliku lõpuni,
pühapäev, september 26
pühapäev, september 19
鈑金桶 (Bǎnjīn tǒng)
阿霍伊，你怎麼能那麼順利，在這裡，我們也去。即使是很有趣。下雨了，陽光燦爛，天空明媚的彩虹。總之，乾燥滑雪狗屎。但是，香菇，足以讓你也當你回家。
看來，你有擔心有強烈的程序，或者在中國的互聯網是一個貧窮的國家。沒有要求或Kõpu第二。 ：（
中國是語言你已經牢牢掌握在嘴裡，然後將其不。所以我寫信給你今天的中文。
Lugemise hõlbustamiseks neile, kes veel hieroglüüfe hästi selgeks pole saanud:
Ā huò yī, nǐ zěnme néng nàme shùnlì, zài zhèlǐ, wǒmen yě qù. Jíshǐ shì hěn yǒuqù. Xià yǔ le, yángguāng cànlàn, tiānkōng míngmèi de cǎihóng. Zǒngzhī, gānzào huáxuě gǒu shǐ. Dànshì, xiānggū, zúyǐ ràng nǐ yě dāng nǐ huí jiā.
Kàn lái, nǐ yǒu dānxīn yǒu qiángliè de chéngxù, huòzhě zài zhōngguó de hùliánwǎng shì yīgè pínqióng de guójiā. Méiyǒu yāoqiú huò Kõpu dì èr. :(
Zhōngguó shì yǔyán nǐ yǐjīng láo láo zhǎngwò zài zuǐ lǐ, ránhòu jiāng qí bù. Suǒyǐ wǒ xiě xìn gěi nǐ jīntiān de zhōngwén.
看來，你有擔心有強烈的程序，或者在中國的互聯網是一個貧窮的國家。沒有要求或Kõpu第二。 ：（
中國是語言你已經牢牢掌握在嘴裡，然後將其不。所以我寫信給你今天的中文。
Lugemise hõlbustamiseks neile, kes veel hieroglüüfe hästi selgeks pole saanud:Ā huò yī, nǐ zěnme néng nàme shùnlì, zài zhèlǐ, wǒmen yě qù. Jíshǐ shì hěn yǒuqù. Xià yǔ le, yángguāng cànlàn, tiānkōng míngmèi de cǎihóng. Zǒngzhī, gānzào huáxuě gǒu shǐ. Dànshì, xiānggū, zúyǐ ràng nǐ yě dāng nǐ huí jiā.
Kàn lái, nǐ yǒu dānxīn yǒu qiángliè de chéngxù, huòzhě zài zhōngguó de hùliánwǎng shì yīgè pínqióng de guójiā. Méiyǒu yāoqiú huò Kõpu dì èr. :(
Zhōngguó shì yǔyán nǐ yǐjīng láo láo zhǎngwò zài zuǐ lǐ, ránhòu jiāng qí bù. Suǒyǐ wǒ xiě xìn gěi nǐ jīntiān de zhōngwén.
reede, september 17
Tsinkplekkpang ehk Hiina eelõhtu
Kuna olime tõsiselt mures, et Hiina sõidab ka Tom, tuntud poissmees, et kas tal ikka saavad kõik asjad korralikult kaasa pakitud ja korter koristatud, siis otsustasime teda natuke aitama minna. Kaasa sai võetud igatsugu koristamiseks mõeldud inventari. Kuna ilm oli väga tuuline ja vihmane, pistis Triin tasku vanaaegse raske triikraua. No ikka selleks et tuul teda ära ei viiks. Aga triikraud leidis ka muul viisil kasutust. Nii said kõik sokid ja trussikud viigitud. Võtsime siit-sealt tolmu ja pesime kõik põrandad rohke veega. 
Tom seevastu kostitas meid korraliku kolmekäigulise õhtusöögi ja rohke veiniga. Mis siis, et supi ja tordi, võtsime ise kaasa, aga seda me kellegile ei ütle.
Õhtu lõppes loomulikult sellega, et mehed suundusid jalgpalli vaatama ja naised said mõnuga klatšida... Tomi kohver aga jäigi meil pakkimata.
Ja tegelikult oli Tomil hoopis sünnipäev. Veel kord palju õnne!
Nagu kokku sai lepitud - Hiina sõiduks soovitakse "PULGAD P..."
Tom seevastu kostitas meid korraliku kolmekäigulise õhtusöögi ja rohke veiniga. Mis siis, et supi ja tordi, võtsime ise kaasa, aga seda me kellegile ei ütle.
Õhtu lõppes loomulikult sellega, et mehed suundusid jalgpalli vaatama ja naised said mõnuga klatšida... Tomi kohver aga jäigi meil pakkimata.
Ja tegelikult oli Tomil hoopis sünnipäev. Veel kord palju õnne!Nagu kokku sai lepitud - Hiina sõiduks soovitakse "PULGAD P..."
neljapäev, september 16
Vantaa
Mitte sittagi ei ole muutunud. Seltskond on ainult suurenenud ning kirjumaks läinud. Põdrajunn jäi ainult makkarast järgi. Tallinna lennujaamas toodi šampust. Mailis väidetavalt nägi ning Lepp alias Mr. Alder väidetavalt proovis. Ise juures ei olnud kuid sõin ja jõin seal minagi suhu ei saanud midagi. Ilma ei ole. Olukord on hetkel veel kontrolli all. Kas väljub? Who knows. Ülehomme selgub.
Seekord veab, ei pea googeldama.
Seekord veab, ei pea googeldama.
Siin me nüüd oleme
談論誠實，那麼我們已經達到 kuulsusrikkasse命名梅里塔林機場。每個人都還沒有得到滿足。先生榿木，恐怕我覺得昨晚沒回家。另一個日出味道不錯。冷，明快。其次，考慮自己，你可以處理。
Edasi lugege googlit.
reede, august 20
Spordipäev Märjamaal
Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, tuleb alustada sellest et Märjamaa rahvatantsurühm Hopsani kutsus meid osalema spordivõistlusel, mis neil Savijalgadega juba traditsiooniks kujunenud. Meestele oli kavas kümnevõistlus ja naistele seitsmevõistlus just selliste aladega nagu päris spordis. Meie hulgas leidus nii neid, kes pidasid oma sportlikku vormi osalemiseks piisavaks kui neid, kes arvasid et tegemist on sigasportlikku üritusega kus heas vormis inimesed üksteiselt mõõtu võtavad ja otsustasid pigem kodus tugitoolisporti harrastada.
Reede hommikul kogunes Märjamaa Gümnaasiumi staadionile arvestatav hulk inimesi, täis energiat ja tahtmist näidata iseendale ja teistele oma sportlikke võimeid. Pidulik avadefilee läbitud asuti kõigepealt Tiina juhendamisel soojenduse kallale. Soojendus oli nii heal tasemel et higi voolas ojadena juba enne tõsist võistlust. Esimeseks pähkliks oli tõkkejooks. Paljud meist olid viimati seda harrastanud ammuses nooruses või polnud seda kunagi teinud. Sellest hoolimata loobujaid ei olnud - kõik üritasid nagu suutsid. Priit suutis kolmanda tõkke ületada efektse kukerpalliga,mis ei seganud teda aga edukalt finišeerimast. Kõigil õnnestus ületada kõik 10 tõket peaaegu et veatult, Riinile anti 10 tõkke ületamise eest tervenisti 15 punkti. Aga oli ka juba esimesi traumasid. Sagimist jagus staadionile mitmeks tunniks - kolm gruppi inimesi (2 meeste, 1 naiste)tegeles andunult spordiga. Ka lapsed said proovida oma oskusi jooksus, palli- ja odaviskes.
Igaüks lahendas ettetulevaid ülesandeid nii nagu oskas - mõni mees hüppas kõrgust konnastiilis, mõni ederpidi saltoga, meeste teivashüppes nägi tõelisi eneseületamisi nii algajatelt kui tegijatelt - mitte ainult tegijad ei ületanud endast kõrgemaid kõrguseid. Martti ületas latil kõrguse, mis ületas tublisti tema kasvu ja oli Ivo kasvuga samaväärne. Seega on noorema põlvkonna päheistumise oht täiesti reaalne ja realiseeritav. Naiste odaviskes hoidsid enamus oda käes esimest korda, meie rühma naised olid taas üksmeelsed - esimene ring lõppes kõigil nulliga, järgmistel katsetel saadi ikka ka tulemusi kirja. Vigastatuid tuli iga tunniga aina juurde, aga see ei takistanud kedagi edasi võistlemast. Igaüks sai valida omale sobivad alad ja mittesobivatest loobuda. Kui ala vähegi jõukohane, siis löödi rõõmuga kaasa. Me üritasime küll jalgrattal kohalevändanud Marssalit ära rääkida, et äkki ta sõidab meie eest 800 m / 1500 m jooksudes, aga kahjuks oli tal lahkumisega kiire ja nii tuligi meil endil elu eest liduda.
On siililegi selge, et Hopsani sportlikku kollektiiviga meie rühm väljatulnud koosseisus konkureerida ei suuda. Aga kunagi tuleb ehk ka võimalus esitada neile väljakutse meile sobivatel aladel - leilivise, naiste heitmine tünni, 800 m autoga mereni jms. Jaaa, Guits, siis tuleb sinu tähetund! Loodan, et sa täna ikka kõvasti harjutasid ja meid alt ei vea.
Aga ega me ennast sellest heidutada ei lasknud. Meie tulemused olid reeglina kahte liiki - BB (best before) või PB (personal best) ja kõik jäid sellega väga rahule. Oma tulemusi mäletan ma lapsepõlvest umbes 5.-6. klassist. Endale üllatuseks suutsin isegi kuuli tõugata kaugemale kui oma varbaots. Meie edukaimaks sportlaseks osutus seekord Riin. Aga jagus meile medaleidki - veteranide klassides tegime puhta vuugi - naistele esimene ja teine koht (Ülle ja Marvi) ja meestele kolmas koht (Pikk). Isegi šampust saime rohkem kui teised - mitte ainult auhinnalise kolmanda koha eest rühmade arvestuses, vaid ka ergutusauhinna järgmise aasta ürituse korraldamiseks. Nii et - kõigil neil, kes meiehulgast üritusel ei osalenud, on järgmisel aastal hea võimalus organisaatoritena kätt proovida. See on kohalolnute üksmeelne arvamus.
Kokkuvõttes oli üks igavesti lahe päev ja keegi kohaletulnutest ei kahetsenud, et nüüd tuleb paar päeva kodus haavu lakkuda ja kangeid lihaseid taluda.
Reede hommikul kogunes Märjamaa Gümnaasiumi staadionile arvestatav hulk inimesi, täis energiat ja tahtmist näidata iseendale ja teistele oma sportlikke võimeid. Pidulik avadefilee läbitud asuti kõigepealt Tiina juhendamisel soojenduse kallale. Soojendus oli nii heal tasemel et higi voolas ojadena juba enne tõsist võistlust. Esimeseks pähkliks oli tõkkejooks. Paljud meist olid viimati seda harrastanud ammuses nooruses või polnud seda kunagi teinud. Sellest hoolimata loobujaid ei olnud - kõik üritasid nagu suutsid. Priit suutis kolmanda tõkke ületada efektse kukerpalliga,mis ei seganud teda aga edukalt finišeerimast. Kõigil õnnestus ületada kõik 10 tõket peaaegu et veatult, Riinile anti 10 tõkke ületamise eest tervenisti 15 punkti. Aga oli ka juba esimesi traumasid. Sagimist jagus staadionile mitmeks tunniks - kolm gruppi inimesi (2 meeste, 1 naiste)tegeles andunult spordiga. Ka lapsed said proovida oma oskusi jooksus, palli- ja odaviskes.
Igaüks lahendas ettetulevaid ülesandeid nii nagu oskas - mõni mees hüppas kõrgust konnastiilis, mõni ederpidi saltoga, meeste teivashüppes nägi tõelisi eneseületamisi nii algajatelt kui tegijatelt - mitte ainult tegijad ei ületanud endast kõrgemaid kõrguseid. Martti ületas latil kõrguse, mis ületas tublisti tema kasvu ja oli Ivo kasvuga samaväärne. Seega on noorema põlvkonna päheistumise oht täiesti reaalne ja realiseeritav. Naiste odaviskes hoidsid enamus oda käes esimest korda, meie rühma naised olid taas üksmeelsed - esimene ring lõppes kõigil nulliga, järgmistel katsetel saadi ikka ka tulemusi kirja. Vigastatuid tuli iga tunniga aina juurde, aga see ei takistanud kedagi edasi võistlemast. Igaüks sai valida omale sobivad alad ja mittesobivatest loobuda. Kui ala vähegi jõukohane, siis löödi rõõmuga kaasa. Me üritasime küll jalgrattal kohalevändanud Marssalit ära rääkida, et äkki ta sõidab meie eest 800 m / 1500 m jooksudes, aga kahjuks oli tal lahkumisega kiire ja nii tuligi meil endil elu eest liduda.
On siililegi selge, et Hopsani sportlikku kollektiiviga meie rühm väljatulnud koosseisus konkureerida ei suuda. Aga kunagi tuleb ehk ka võimalus esitada neile väljakutse meile sobivatel aladel - leilivise, naiste heitmine tünni, 800 m autoga mereni jms. Jaaa, Guits, siis tuleb sinu tähetund! Loodan, et sa täna ikka kõvasti harjutasid ja meid alt ei vea.
Aga ega me ennast sellest heidutada ei lasknud. Meie tulemused olid reeglina kahte liiki - BB (best before) või PB (personal best) ja kõik jäid sellega väga rahule. Oma tulemusi mäletan ma lapsepõlvest umbes 5.-6. klassist. Endale üllatuseks suutsin isegi kuuli tõugata kaugemale kui oma varbaots. Meie edukaimaks sportlaseks osutus seekord Riin. Aga jagus meile medaleidki - veteranide klassides tegime puhta vuugi - naistele esimene ja teine koht (Ülle ja Marvi) ja meestele kolmas koht (Pikk). Isegi šampust saime rohkem kui teised - mitte ainult auhinnalise kolmanda koha eest rühmade arvestuses, vaid ka ergutusauhinna järgmise aasta ürituse korraldamiseks. Nii et - kõigil neil, kes meiehulgast üritusel ei osalenud, on järgmisel aastal hea võimalus organisaatoritena kätt proovida. See on kohalolnute üksmeelne arvamus.
Kokkuvõttes oli üks igavesti lahe päev ja keegi kohaletulnutest ei kahetsenud, et nüüd tuleb paar päeva kodus haavu lakkuda ja kangeid lihaseid taluda.
esmaspäev, august 9
Veel Bolzanost...
Esmaspäev 26 .Juuli
Hommiku sai oli seest saia täis ,see siis tähendab ,et varasematel päevadel oli saia sees kreem või moos , aga viimaseks päevaks oli kõik otsas ilmselt .
Loomulikult traditsioone jätkates lahkusime me peaaegu viimastena Bolzano messikeskusest .
Algas sõit kodupoole .
Vahepeal mõned kätepesu peatused . Saime teada , et koju jõudes on emale broneeritud koht vanadekodus ja kaasas olnud tohter kirjutab välja ka saatekirja , et ei peaks sõitma Tallina ja sealt paneksid meie omad ta trammipeale - oplisse ja turvakodusse . Reisil on ta jäänud nii saamatuks , et Katrin kardab teda kodus pidada .
Veel saime teada , Veneetsia öine tagaajamine oleks jäänud ära , kui poleks olnud plärtsatust vees , sest oli selline aparaat mis mustale mehele signaali saatis .
Selgus veel , et siiski oli ka hääletajad Türil ( Neil oli pool ööd aega meisterdada ja seal oli TÜRI - BOLZANO ), aga meie ju magasime ja enamusel jäi see nägemata .
Enamus ajast me siiski magasime või tugevamad rüüpasid kohvi .
Õhtul jagati meid tubadesse naised ja mehed eraldi , kui olime võtmed kätte saanud selgus ,et tegelikult on toad kõik läbisegi , milleks see kasulik oli jäi aru saamatuks . Mõne hetke toimus suur segadus , kuna osad otsustasid ümber vahetada ja nii pidid mõned peaaegu koridori jääma ,sest tundus nigu oleks mõni tuba kaduma läinud - õnneks siiski kõik lahenes .
Veel linna sööma ja nagu ikka jalutama .
27 Juuli Teisip
Juhtumistest on meeles kaks väga segast pidurdamist ja siis selgus , et meie bussil pole eriti pidureid .
Õnneks leidsime kiiresti teeninduse ja sõit jätkus.
Õhtu Varssavis ja taas jäi meil vanalinn nägemata . Seekord sellega seoses , et sadas vihma , oli külm ja meie väsinud .
28 Juuli
Varsavist kodupoole ja jõudsimegi järgmisel ööl koju .
Ema läks siiski seal maha kus pidi ja minu teada pole veel vanadekodusse saadetud .
Hommiku sai oli seest saia täis ,see siis tähendab ,et varasematel päevadel oli saia sees kreem või moos , aga viimaseks päevaks oli kõik otsas ilmselt .
Loomulikult traditsioone jätkates lahkusime me peaaegu viimastena Bolzano messikeskusest .
Algas sõit kodupoole .
Vahepeal mõned kätepesu peatused . Saime teada , et koju jõudes on emale broneeritud koht vanadekodus ja kaasas olnud tohter kirjutab välja ka saatekirja , et ei peaks sõitma Tallina ja sealt paneksid meie omad ta trammipeale - oplisse ja turvakodusse . Reisil on ta jäänud nii saamatuks , et Katrin kardab teda kodus pidada .
Veel saime teada , Veneetsia öine tagaajamine oleks jäänud ära , kui poleks olnud plärtsatust vees , sest oli selline aparaat mis mustale mehele signaali saatis .
Selgus veel , et siiski oli ka hääletajad Türil ( Neil oli pool ööd aega meisterdada ja seal oli TÜRI - BOLZANO ), aga meie ju magasime ja enamusel jäi see nägemata .
Enamus ajast me siiski magasime või tugevamad rüüpasid kohvi .
Õhtul jagati meid tubadesse naised ja mehed eraldi , kui olime võtmed kätte saanud selgus ,et tegelikult on toad kõik läbisegi , milleks see kasulik oli jäi aru saamatuks . Mõne hetke toimus suur segadus , kuna osad otsustasid ümber vahetada ja nii pidid mõned peaaegu koridori jääma ,sest tundus nigu oleks mõni tuba kaduma läinud - õnneks siiski kõik lahenes .
Veel linna sööma ja nagu ikka jalutama .
27 Juuli Teisip
Juhtumistest on meeles kaks väga segast pidurdamist ja siis selgus , et meie bussil pole eriti pidureid .
Õnneks leidsime kiiresti teeninduse ja sõit jätkus.
Õhtu Varssavis ja taas jäi meil vanalinn nägemata . Seekord sellega seoses , et sadas vihma , oli külm ja meie väsinud .
28 Juuli
Varsavist kodupoole ja jõudsimegi järgmisel ööl koju .
Ema läks siiski seal maha kus pidi ja minu teada pole veel vanadekodusse saadetud .
pühapäev, juuli 25
Lohusalu vol.2
Laupäeval otsustasin trotsida sügistormi ning minna Lohusallu kuulama Meie Meest ja Bläck Rokitit. Torm osutus hullemaks kui seda naaberlahe ääres võis arvata. Suvi oli selleks õhtuks vähemasti Lohusalust lahkunud ja võimust oli võtnud jahe niiske sügisene torm. Sellest hoolimata oli kohale kogunenud arvestatav hulk publikut. Kaitseks võimaliku vihma eest oli bänd seekord viidud küüni. Enne kontserti avanes muljetavaldav vaatepilt, arvestades et tegemist oli Meie Mehega - lava ette oli jäetud paar meetrit tantsuplatsi, ülejäänud ruumis istusid inimesed juba aegsasti pinkidel nagu ooperikontserti oodates. Mina võtsin targu koha sisse väljas viimastes ridades, ise hambad ristis tuult trotsides. Õnneks meenus mulle, et auto pagasiruumis on mu ema umbes 6 numbrit suurem kampsun. Toppinud selle omale jope alla oli ilm juba palju sõbralikum, aga mitte kauaks. Lasknud publikul kolmveerandtundi üle välja kuulutatud algusaja lõdiseda ilmusidki lõpuks Meie Mehed püünele. Kolmanda loo paiku hakkasid küüni alt välja rändama istepingid, et tantsijatele ruumi teha ning viienda loo lõpuks sai tehnikamees aru, et õuesseisjad ei saa muusikast just eriti osa - ruttu leiti lisakõlar ja pidu sai ka küünist väljas hoo sisse. Mänginud ca 20 minutit lugusid, mis juba aastate eest rahva meeli köitsid, tehti ruumi Oja-Petsile. Fonogrammi abil tulistas Pets oma kolm tuntumat lugu - ja taas oli kord Meie Mehe käes. Pets jõudis veel jagada auhinna ilusale näitsikule - reis soojale maale näitsikule sobival ajal ja näitsiku poolt valitud kohta - ja seda kõike näitsiku oma raha eest. Publik oli suur ja sõbralik - igaüks õõtsus omas rütmis, keegi laulis vaikselt, mõni valjuhäälselt kaasa, lapseohtu poisikesed lasid liitriteviisi õlut ja muud magusat joogipoolist. Seekord oli Meie Mees otsustanud oma kopsumahu ja häälepaelad proovile panna ja pingutati tublisti üle poole tunni muusikat teha. Siis oli taas kord Petsi käes. Paraku oli kell selleks ajaks kolmveerand üksteist saanud ja külm sügistorm oli teinud mida oli oodata - raske oli leida keres kohta, mis ei külmetanud. Vandusin ilmale alla ja lubasin plaadilt muusikat edasi kuulata. Millal ja kuidas pidu lõppes, see minust nägemata jäigi.
laupäev, juuli 24
Hiiumaa
Aga keda mina Käinas kohtasin? Reeta. Juhendas tantsu ja laulubändi nimega Kanarbik. Keskmine vanus kordades kõrgem kui meie rühmas. Õd endiselt välja ei räägi
teisipäev, juuli 20
Bolzano
Kätte on jõdnud päev mil tuleb alustada sõitu Europiidile , mis sai kätte võideldud teatrikooli poistepoolt Paides .
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis reis algas juba varem kui teistel aga esimene päev lõppeb hiljem kui teistel.
Ja nüüd siis täpsemalt. Jõudes ilusasti kiigadi kaagadi TAK-i juurde, olid pillimehed juba kohal! Keda polnud oli buss, millega sõitma pidime. Korraks kül ilmus nägemisulatusse TAK-i väravas, aga kohe kadus Valdo bussi alla. Sikutas küll siit, küll sealt, aga tormihoiatust veel polnud tunda. Ja järsku polnud enam - ainukesi busse, mida territooriumi peal liikumas nägime oli 20-aastased lõõtsbussid - nii, et tekkis kartus "lõbusast" reisist.
Aga kõik see oli õnneks veel mööduv nähtus, kui Valdo kribinal-krabinal ette veeres. Nii võiski meie seiklus ja hetkeks ka võitlusrohke teekond päikeselise Bolzano poole. Pärast "mitmekordset" (ajalises mõttes) tankimist Lukoilis, algas meie sõit tähtede poole.
Õnn aga ei kestnud kaua. Pärast teise bussijuhi x2 pealevõtmist Sakust ja meie ettepaneku hülgamist Rausi juurde grillima minna, Raplasse jõudes ootas meid Mahlamäe bussipeatuses nukker Katrin oma posu kodinatega. Siis oli ta meel veel suhteliselt optimistlik, isegi Peetri nurga tagant välja ilmumine ei suutnud seda murda. Kahjuks aga toimus midagi täiesti ootamatut - Valdo lülitas bussi mootari välja ja konstateeris fakti, et tänaseks on sõit otsas.
Nimelt oldi eelnevalt vahetatud bussile peale uus generaator, aga ega alati pole uus parim variant, eriti kui sealt midagi puudub. Seekord oli kiilupoiss ennast unustnud vahele torgata.
Eks meil ei jäänud midagi muud üle kui kohalikku ööelu kaema minna. Lootusrikkalt "Meie Pubisse" sammudes, säilis lootus ainult meie õrnemal poolel, sest kohalikest olid ainult meespooled - naised olevat kõik Õllesummeril (baaridaami repliik).
Pärast kolme sõbravaagnat nii mõndagi õlut, paari kokteili otsustati uurida olukorda Valdot, aga kui selgus olukorra seisundi muutumatus, saadeti Irina pudeli veini järgi, mille eelnevalt oli Katrin ostnud. Pärast pudeli tühjaks libistamist saabus Peetri telefonihelinaga väike lootuskiir - nimelt pakiti kultuurimaja taga täis teist bussi. Meie padavai sinna - järsku õnnestub. Sinnajõudes selgus, et buss oli rahvast täis noori tüdrukuid, bussi kõrval aga nende emmed-issid. Seega luhtus meie "plaan" busse vahetada. Hoolimata sellest, et meil olid omad spioonid seal juhtivatel kohtadel. Lepa Jüri pani lihtsalt ukse kinni ja lubas heal juhul Varssavis, paremal juhul Bolzanos kohtuda.
Meie tipa-tapa tagasi oma bussi juurde. Kuigi oli juba piisavalt hämar, tekkis mõningatel meie seltskonnas pargist möödudes suur kihk liivakasti mängima minna. Mis mänge seal mängiti teavad vaid asjaosalised ise või äärmisel juhul ka kohaliku ajalehe lugejad.
Tagasi jõudes oli olukord läänerindel muutusteta, ainult pillimed olid laulujoru üles võtnud. Samas oli õhus tunda ka hilist kevadet, kui Lõbus naaabermaja kolmanda korruse aknal oleva noormehe armuvilele vastas. Vahepeal ilmusid ka Olavi ja remondimeeste Volvo 40, kuid viimasest polnud veel midagi abi.
Aga äksen jätkus. Kuna Lõbus ei olnud vedu võtnud ja jättes asja sinna paika, kutsus solvunud pesapunuja politsei kaevates, et laul, mis bussipeatusest kostus polnud päris see mida ta kõrvad on harjunud kuulama. Pärast pikemat vestlust politseiga Rapla linna külalislahkusest ja muusikamaitsest, lubasime oma repertuaari muuta, et vältida kohalike minekut hommikul kõrvaarsti juurde.
Helgemad tuuled hakkasid alles puhuma siis kui saabus meie doonor - suur plekist ja mürisev. Nagu alati kombeks - algas suur sagimine doonori ümber, kes torkis võtmega, kes näitas tuld ja kes õpetas niisama (nt.remondimehed). Olavi oli oma pojaga ka asja ette, sest ega siis remondimehed raatsinud oma autotulesid kulutada - mine tea - järsku neil ka generaator lõpetab oma eksistentsi. Pärast Valdo ennastsalgavat pusimist oli roostes poltidest hoolimata doonorelund käes. Nüüd peale ja juhei - kell 02.30 algas taas meie buss Itaalia poole vurama. Rõõmu ei jätkunud kahjuks kauaks. Kehra Olerex'i juures andis oma otsad seekord geneka rihm. 45 minutit ja oli seegi takistud ületatud - reis jätkus.
Valtus saabus meie bussi Koidu, Kärus toimus diskussioon rataste eemaldamise küsimuses ja algselt ei saanud unine bussirahvas aru, kas mõeldakse bussi rattaid. Lõpuks selgus ikkagi, et tegemist on käru ratastega - seega jäi seekord buss terveks. Rahvas peale ja Türile, küll mitte külla Jürile, aga ülejäänud Kärutajate järele. Mainimata ei tahaks jätta fakti, et Kärutajad tegid Kärus tõelist kärurallit, kui nad oma kolm korda trepist üles ja alla kohvritega kärutasid.
Tõeline rõõm aga saabus meile Rannus, kus oli meie reisiseltskonna viimase osaga kohtumine. Tekkis tõeline tunne tagasi lapsepõlve, kus iga laps ajas oma jonni ja niikaua kui ta oma tahtmise sai. Nimelt nõudsid meie tulevased reisikaaslased (eriti häälekalt aga nende armastatud juht ja õpetaja) erikohtlemist bussikohtade jaotamisel. Tallates alla senise seltskonna põhiseaduslikud õigused rõhutasid nad oma õiguste ülemlikkust, millega Valdo ka vastumeelselt nõustus vältimaks suuremaid konflikte või isegi nende maha jätmist.
Seega said nad oma tahtmise privaatsele söögi, joogi ja muule lauale. Ise koondudes ühte, lahutasid nad teised mitmesse lehte. Vähemalt teised rühmad said nüüd omavahel paremini vennastuda ja sellega mitte lõhkuda nende ühtset meelt ja Lõuna-Eesti keelt.
II päev
Pärast pikka ja põhjalikku taastumist Lõuna-Eesti kuulsusrikka tantsurühma psühhorünnakust, jätkus meie reis lõunamaa poole. Kuna tegemist oli puhta läbisõiduga meie vennalikeset lõunanaabritest, siis kujunes sõit üsna sündmuste vaeseks, kui mõned pissipeatused välja arvatan ja Lõuna-Eesti meeste lepitusüritus Käru ja meie rühma suhtes.
Kuigi olime alustanud reisi teistest bussidest varem, olime tänu vintsutustele – nii mehhaaniliste kui ka psühholoogilistest jõudnud 20.30-ks Varssavi äärelinna hostelisse Aramis. Seal jaotati meid kolmekesi tubadesse – Kubberid ja Peeter, Maisad ja Raus, tüdrukud ja Lõbus sai Sepa Petsi. Mis üle jäi – said Lõuna-eestlased.
Pärast asjade tuppa tarimist, läks meie rühma seltskond kohaliku kaubandusega tutvuma – peaeesmärgiga midagi süüa. Ja oh õnne – Katrin Pärn leidis tänavalt 100 „zlotise“. Lubas siis kõigile välja teha ja puha, kuid enne ootas kõht orjamist. Söök oli päris normaalne grill – ei mingi eelküpsetatud kiirtoit.
Ja siis tuli püant?! Enamus jalutas toidupoest läbi niisama, kuid Katrin asus koos Lõbusaga oma lubadust täitma ,. Ei tulnud ja ei tulnud. Lõpuks selgus siis viivituse põhjus. Raha, mis Katrin leidis oli Donaldi turvamärgi ja pinokkio pildiga. Hea, et käsi raudu ei klõpsutatud?! Käru omadel, kes kassas nende taga, oli aga nalja nabani.
See järel siis tekkis soov külastada väiksemal seltskonnal Varssavi vanalinna. Saades seltskonna maja juures taas kokku laenati Kärutajate käest matkaja GPS pandi paika marsuut 6,2 km . Seega võitis Lõbus õlle ,sest vahepeal olid asunud kolm Kolumatsi meest sõprust sobitama ja väitsid et vanalinna on rohkem,kui kaheksa km . Nimelt olid nad pool maad ära marssinud ja siis otsustanud peret heita ja taksoga tagasi tulla. Asusisime teele maja eest paremale ümber põõsa ja pots murupeale maha – rohekem ei jõudnud saabus otsus kellele seda vanalinna sellise palavusega vaja ? Juba oli välja toodud ka tekk millel istuda ja külalisi vastu võtta, rahvast liikus ja imestas kuidas kül see vanalinn siia õuepeale tulnud on ?Külalised lahkunud püüdsime (Raus , Lõbus , Katrin Pärn ja Anneli) maja ees uinuda , kuid sitikad arvasid ,et keegi on nende jaoks toidulaua katnud , lõpuks saabus siiski otsus ,et nüüd on vist paar kraadi jahedamaks läinud ja võib-olla kannatab ka toas magada .
18.Juuli
Hommik algas 4:30 bussi pakkimisega . Teistele selgitused jagatud ,miks kuulsid nad isegi vanalinnas Lõbusa jutuhäält , kulges tee läbi mägede , Krakovi , Bratislawas bussi erskursiooni tehes ja lõpuks jõudes Viini . Vahepeal enne Austria –Slovakia piiri peatust tehes vajas toalet taas Slovakia münte mida leidus suhteliselt vähestel . Leidlikud avastasid , et saab ka kahks ühes tihkelt teine-teise vastu liibudes väravatest läbi liikuda . Kuna mündid hakkasid lõppema tuli Annelil , Katrinil ja Rausil ennas kolmekesi väravate vahele mahutada , kahjkus nägin ma pilti alles siis kui nad sealt juba vabanesid .
Austria piirilt saadud GO otsustasid bussi juhid vabaneda Slovakia omast. Eelnevalt luges Valdo sõnad peale ,et keegi ei tohi seltskonast irduda . Keda tagasi ei tulnud olid bussijuhid . Kahtlustasime ;et nad on häälega minema läinud. Peaaegu tunni möödudes hakkas siiski piiripunkti poolt kaks sinist särki paistma.
Nõudes nendelt selgitusi rääkisid nad ,et 24h avatud piiripunkt oli siiski suletud 45min ja hoolimata väitest , et sulgemis aeg pole eel saabunud teatas töötaja , et temal on paberid tehtud ja rohkem vastu ei võta . Mõtlesid siis võtta kohvi automaadist. Vaja oli 50senti kuna Valdol oli 1euro püüdis ta kohviku pidajalt paluada selle lahti vahetamist ,kuid tädi oli teadmata põhjustel pahane ja polnud nõus raha vahetama . Kahepeale klappisid nad kokku 50senti ja püüdes aru saada märkide järgi milline on koore ja suhkruga kohvi vajutasid nad nuppu – see mis sealt tuli oli küll kõike muud kui soovitud . Hallikas vesi mis oli pisut magus ja loputs vee maitsega neile eriti alla eii läinud.
Jõudes Viini siva asjad tuppa ja vanalinna viivat U-bahni otsima . Leidsime tee äärest ka eksinud Kolumatsid ja pisut teed küsides jõudsime jaama. Õnnelikult piletid ostetud ja sõit sõidetud sõime täis oma kõhud vaatasime kohalike vaatamisväärsusi , püüdis vahepeal Peep väita ,et ooperi muuseum ongi Rahvus Ooper ,aga me ei uskunud teda ja leidsime lõpuks ka õige maja üles . Lõpuks otsustasime minna ööbussile mis pidi sõitma 1st-5ni . Peatus leitud ,buss leitud sõitsime linnaerskursiooni tehes kodupoole. Vahepeal tekkiski tunne ,et buss sõidab lõpp-peatusse 4 tundi. Siiski teatas ühtäkki bussijuht , et see peaks meie peatus olema. Püüdsime vastu punnida ,tahtsime lõpp peatust. Buss alustas teekonda , kui Raus ja Peep jõudsid kookuleppele ,et see oli meie raudtee jaam hoolimata sellest polnud keegi näinud kanalit mille järgi pidime orjenteeruma ( vastuvoolu kodu poole ) . Tänu vastutulelikule bussijuhile saime bussist välja . Aru saades ,et tuleb ületada raudtee siirdusime jaamahoonesse mis oli seest täiesti võõras ja sealt läbi minnes laius ees raudtee mitte U-bahn .väljusime jaamast ,et välja mõelda mis edasi kuidas saada üle raudtee. Veendusime taas et paistab mägi millest peame üles vantsima ja sisenesime jaamahoonesse . leidmata teist väljapääsu küsisime kohalikult töötajalt kuidas pääseda Hütteldorf hosteli tema muidugi polnud sellest midagi kuulnud ja väitis et Hütteldorf asub siin. Meie soov leida siiski hostel sama nimega ja mitte piirduda jaamahoonega ,kuhu üks vennike oli juba ,tukkuma keeranud ennast , viis meid taas jaamahoonest välja . Veel kord veendunud jaama õigsuses ja vajaduses ületada liiprite rägastik tegime uue rünnaku jaamahoonele seda puhku ründasime alla viivat treppi – see mõte viis sihile pääsesimegi juba tuttavale poolele ja kodu paistis .
19.juulii
Hommiku pakkimine 7:15 sööma ja sõit Sloveenia poole. Merbori linnas anti meile vabaaeg . Enamus asus söögi kohta otsima . Siin kõneleja sattus kokku Käru rahvaga . Leidnud suht kiiresti koha tekkis meil keele probleem . Asudes proovima kõiki erinevaid keeli saime teada milliseid suppe pakutakse kui taldrikul toodi küüslaauk ja sibul. Jõudes kokkuleppele , et menüü sisaldab Chees salatit ja muu-muu praadi said need tellitud . Istusime lauda ,kui tekkis meile teenindaja ,kes suutis rääkida inglise keelt . andsime veelkord edasi oma soovid . Tema lahkudes saabusid kibe kiiresti meie praed, asi tundus kahtlane . Ege püüdis selgitada meid teisel korral küsitlenud noormehele kes oli vahepeal sisse läinud ,et saime juba süüa . Arvates ,et teda on mõistetud ,küsis puudu oleva kahvli ja tuli tulema. Temalt oli veel nõutud selgitust kust me tuleme? Vastanud Estonia olid nad teadlikud kohe Tallinnast ,kuna me olevat Eurovisiooni võitnud . Saades arve oli seal siiski kartul mida mehed oma parepeal ei näinud . Siirdusime taas leti äärde ja nägime meile valmis pandud sööke . Siiski oli meilt võetud topelt tellimus . Õnneks pääsesime selle söömisest ja saime näha ka pisut linna .
Tagasi bussi juures alustasime taas sõitu.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis reis algas juba varem kui teistel aga esimene päev lõppeb hiljem kui teistel.
Ja nüüd siis täpsemalt. Jõudes ilusasti kiigadi kaagadi TAK-i juurde, olid pillimehed juba kohal! Keda polnud oli buss, millega sõitma pidime. Korraks kül ilmus nägemisulatusse TAK-i väravas, aga kohe kadus Valdo bussi alla. Sikutas küll siit, küll sealt, aga tormihoiatust veel polnud tunda. Ja järsku polnud enam - ainukesi busse, mida territooriumi peal liikumas nägime oli 20-aastased lõõtsbussid - nii, et tekkis kartus "lõbusast" reisist.
Aga kõik see oli õnneks veel mööduv nähtus, kui Valdo kribinal-krabinal ette veeres. Nii võiski meie seiklus ja hetkeks ka võitlusrohke teekond päikeselise Bolzano poole. Pärast "mitmekordset" (ajalises mõttes) tankimist Lukoilis, algas meie sõit tähtede poole.
Õnn aga ei kestnud kaua. Pärast teise bussijuhi x2 pealevõtmist Sakust ja meie ettepaneku hülgamist Rausi juurde grillima minna, Raplasse jõudes ootas meid Mahlamäe bussipeatuses nukker Katrin oma posu kodinatega. Siis oli ta meel veel suhteliselt optimistlik, isegi Peetri nurga tagant välja ilmumine ei suutnud seda murda. Kahjuks aga toimus midagi täiesti ootamatut - Valdo lülitas bussi mootari välja ja konstateeris fakti, et tänaseks on sõit otsas.
Nimelt oldi eelnevalt vahetatud bussile peale uus generaator, aga ega alati pole uus parim variant, eriti kui sealt midagi puudub. Seekord oli kiilupoiss ennast unustnud vahele torgata.
Eks meil ei jäänud midagi muud üle kui kohalikku ööelu kaema minna. Lootusrikkalt "Meie Pubisse" sammudes, säilis lootus ainult meie õrnemal poolel, sest kohalikest olid ainult meespooled - naised olevat kõik Õllesummeril (baaridaami repliik).
Pärast kolme sõbravaagnat nii mõndagi õlut, paari kokteili otsustati uurida olukorda Valdot, aga kui selgus olukorra seisundi muutumatus, saadeti Irina pudeli veini järgi, mille eelnevalt oli Katrin ostnud. Pärast pudeli tühjaks libistamist saabus Peetri telefonihelinaga väike lootuskiir - nimelt pakiti kultuurimaja taga täis teist bussi. Meie padavai sinna - järsku õnnestub. Sinnajõudes selgus, et buss oli rahvast täis noori tüdrukuid, bussi kõrval aga nende emmed-issid. Seega luhtus meie "plaan" busse vahetada. Hoolimata sellest, et meil olid omad spioonid seal juhtivatel kohtadel. Lepa Jüri pani lihtsalt ukse kinni ja lubas heal juhul Varssavis, paremal juhul Bolzanos kohtuda.
Meie tipa-tapa tagasi oma bussi juurde. Kuigi oli juba piisavalt hämar, tekkis mõningatel meie seltskonnas pargist möödudes suur kihk liivakasti mängima minna. Mis mänge seal mängiti teavad vaid asjaosalised ise või äärmisel juhul ka kohaliku ajalehe lugejad.
Tagasi jõudes oli olukord läänerindel muutusteta, ainult pillimed olid laulujoru üles võtnud. Samas oli õhus tunda ka hilist kevadet, kui Lõbus naaabermaja kolmanda korruse aknal oleva noormehe armuvilele vastas. Vahepeal ilmusid ka Olavi ja remondimeeste Volvo 40, kuid viimasest polnud veel midagi abi.
Aga äksen jätkus. Kuna Lõbus ei olnud vedu võtnud ja jättes asja sinna paika, kutsus solvunud pesapunuja politsei kaevates, et laul, mis bussipeatusest kostus polnud päris see mida ta kõrvad on harjunud kuulama. Pärast pikemat vestlust politseiga Rapla linna külalislahkusest ja muusikamaitsest, lubasime oma repertuaari muuta, et vältida kohalike minekut hommikul kõrvaarsti juurde.
Helgemad tuuled hakkasid alles puhuma siis kui saabus meie doonor - suur plekist ja mürisev. Nagu alati kombeks - algas suur sagimine doonori ümber, kes torkis võtmega, kes näitas tuld ja kes õpetas niisama (nt.remondimehed). Olavi oli oma pojaga ka asja ette, sest ega siis remondimehed raatsinud oma autotulesid kulutada - mine tea - järsku neil ka generaator lõpetab oma eksistentsi. Pärast Valdo ennastsalgavat pusimist oli roostes poltidest hoolimata doonorelund käes. Nüüd peale ja juhei - kell 02.30 algas taas meie buss Itaalia poole vurama. Rõõmu ei jätkunud kahjuks kauaks. Kehra Olerex'i juures andis oma otsad seekord geneka rihm. 45 minutit ja oli seegi takistud ületatud - reis jätkus.
Valtus saabus meie bussi Koidu, Kärus toimus diskussioon rataste eemaldamise küsimuses ja algselt ei saanud unine bussirahvas aru, kas mõeldakse bussi rattaid. Lõpuks selgus ikkagi, et tegemist on käru ratastega - seega jäi seekord buss terveks. Rahvas peale ja Türile, küll mitte külla Jürile, aga ülejäänud Kärutajate järele. Mainimata ei tahaks jätta fakti, et Kärutajad tegid Kärus tõelist kärurallit, kui nad oma kolm korda trepist üles ja alla kohvritega kärutasid.
Tõeline rõõm aga saabus meile Rannus, kus oli meie reisiseltskonna viimase osaga kohtumine. Tekkis tõeline tunne tagasi lapsepõlve, kus iga laps ajas oma jonni ja niikaua kui ta oma tahtmise sai. Nimelt nõudsid meie tulevased reisikaaslased (eriti häälekalt aga nende armastatud juht ja õpetaja) erikohtlemist bussikohtade jaotamisel. Tallates alla senise seltskonna põhiseaduslikud õigused rõhutasid nad oma õiguste ülemlikkust, millega Valdo ka vastumeelselt nõustus vältimaks suuremaid konflikte või isegi nende maha jätmist.
Seega said nad oma tahtmise privaatsele söögi, joogi ja muule lauale. Ise koondudes ühte, lahutasid nad teised mitmesse lehte. Vähemalt teised rühmad said nüüd omavahel paremini vennastuda ja sellega mitte lõhkuda nende ühtset meelt ja Lõuna-Eesti keelt.
II päev
Pärast pikka ja põhjalikku taastumist Lõuna-Eesti kuulsusrikka tantsurühma psühhorünnakust, jätkus meie reis lõunamaa poole. Kuna tegemist oli puhta läbisõiduga meie vennalikeset lõunanaabritest, siis kujunes sõit üsna sündmuste vaeseks, kui mõned pissipeatused välja arvatan ja Lõuna-Eesti meeste lepitusüritus Käru ja meie rühma suhtes.
Kuigi olime alustanud reisi teistest bussidest varem, olime tänu vintsutustele – nii mehhaaniliste kui ka psühholoogilistest jõudnud 20.30-ks Varssavi äärelinna hostelisse Aramis. Seal jaotati meid kolmekesi tubadesse – Kubberid ja Peeter, Maisad ja Raus, tüdrukud ja Lõbus sai Sepa Petsi. Mis üle jäi – said Lõuna-eestlased.
Pärast asjade tuppa tarimist, läks meie rühma seltskond kohaliku kaubandusega tutvuma – peaeesmärgiga midagi süüa. Ja oh õnne – Katrin Pärn leidis tänavalt 100 „zlotise“. Lubas siis kõigile välja teha ja puha, kuid enne ootas kõht orjamist. Söök oli päris normaalne grill – ei mingi eelküpsetatud kiirtoit.
Ja siis tuli püant?! Enamus jalutas toidupoest läbi niisama, kuid Katrin asus koos Lõbusaga oma lubadust täitma ,. Ei tulnud ja ei tulnud. Lõpuks selgus siis viivituse põhjus. Raha, mis Katrin leidis oli Donaldi turvamärgi ja pinokkio pildiga. Hea, et käsi raudu ei klõpsutatud?! Käru omadel, kes kassas nende taga, oli aga nalja nabani.
See järel siis tekkis soov külastada väiksemal seltskonnal Varssavi vanalinna. Saades seltskonna maja juures taas kokku laenati Kärutajate käest matkaja GPS pandi paika marsuut 6,2 km . Seega võitis Lõbus õlle ,sest vahepeal olid asunud kolm Kolumatsi meest sõprust sobitama ja väitsid et vanalinna on rohkem,kui kaheksa km . Nimelt olid nad pool maad ära marssinud ja siis otsustanud peret heita ja taksoga tagasi tulla. Asusisime teele maja eest paremale ümber põõsa ja pots murupeale maha – rohekem ei jõudnud saabus otsus kellele seda vanalinna sellise palavusega vaja ? Juba oli välja toodud ka tekk millel istuda ja külalisi vastu võtta, rahvast liikus ja imestas kuidas kül see vanalinn siia õuepeale tulnud on ?Külalised lahkunud püüdsime (Raus , Lõbus , Katrin Pärn ja Anneli) maja ees uinuda , kuid sitikad arvasid ,et keegi on nende jaoks toidulaua katnud , lõpuks saabus siiski otsus ,et nüüd on vist paar kraadi jahedamaks läinud ja võib-olla kannatab ka toas magada .
18.Juuli
Hommik algas 4:30 bussi pakkimisega . Teistele selgitused jagatud ,miks kuulsid nad isegi vanalinnas Lõbusa jutuhäält , kulges tee läbi mägede , Krakovi , Bratislawas bussi erskursiooni tehes ja lõpuks jõudes Viini . Vahepeal enne Austria –Slovakia piiri peatust tehes vajas toalet taas Slovakia münte mida leidus suhteliselt vähestel . Leidlikud avastasid , et saab ka kahks ühes tihkelt teine-teise vastu liibudes väravatest läbi liikuda . Kuna mündid hakkasid lõppema tuli Annelil , Katrinil ja Rausil ennas kolmekesi väravate vahele mahutada , kahjkus nägin ma pilti alles siis kui nad sealt juba vabanesid .
Austria piirilt saadud GO otsustasid bussi juhid vabaneda Slovakia omast. Eelnevalt luges Valdo sõnad peale ,et keegi ei tohi seltskonast irduda . Keda tagasi ei tulnud olid bussijuhid . Kahtlustasime ;et nad on häälega minema läinud. Peaaegu tunni möödudes hakkas siiski piiripunkti poolt kaks sinist särki paistma.
Nõudes nendelt selgitusi rääkisid nad ,et 24h avatud piiripunkt oli siiski suletud 45min ja hoolimata väitest , et sulgemis aeg pole eel saabunud teatas töötaja , et temal on paberid tehtud ja rohkem vastu ei võta . Mõtlesid siis võtta kohvi automaadist. Vaja oli 50senti kuna Valdol oli 1euro püüdis ta kohviku pidajalt paluada selle lahti vahetamist ,kuid tädi oli teadmata põhjustel pahane ja polnud nõus raha vahetama . Kahepeale klappisid nad kokku 50senti ja püüdes aru saada märkide järgi milline on koore ja suhkruga kohvi vajutasid nad nuppu – see mis sealt tuli oli küll kõike muud kui soovitud . Hallikas vesi mis oli pisut magus ja loputs vee maitsega neile eriti alla eii läinud.
Jõudes Viini siva asjad tuppa ja vanalinna viivat U-bahni otsima . Leidsime tee äärest ka eksinud Kolumatsid ja pisut teed küsides jõudsime jaama. Õnnelikult piletid ostetud ja sõit sõidetud sõime täis oma kõhud vaatasime kohalike vaatamisväärsusi , püüdis vahepeal Peep väita ,et ooperi muuseum ongi Rahvus Ooper ,aga me ei uskunud teda ja leidsime lõpuks ka õige maja üles . Lõpuks otsustasime minna ööbussile mis pidi sõitma 1st-5ni . Peatus leitud ,buss leitud sõitsime linnaerskursiooni tehes kodupoole. Vahepeal tekkiski tunne ,et buss sõidab lõpp-peatusse 4 tundi. Siiski teatas ühtäkki bussijuht , et see peaks meie peatus olema. Püüdsime vastu punnida ,tahtsime lõpp peatust. Buss alustas teekonda , kui Raus ja Peep jõudsid kookuleppele ,et see oli meie raudtee jaam hoolimata sellest polnud keegi näinud kanalit mille järgi pidime orjenteeruma ( vastuvoolu kodu poole ) . Tänu vastutulelikule bussijuhile saime bussist välja . Aru saades ,et tuleb ületada raudtee siirdusime jaamahoonesse mis oli seest täiesti võõras ja sealt läbi minnes laius ees raudtee mitte U-bahn .väljusime jaamast ,et välja mõelda mis edasi kuidas saada üle raudtee. Veendusime taas et paistab mägi millest peame üles vantsima ja sisenesime jaamahoonesse . leidmata teist väljapääsu küsisime kohalikult töötajalt kuidas pääseda Hütteldorf hosteli tema muidugi polnud sellest midagi kuulnud ja väitis et Hütteldorf asub siin. Meie soov leida siiski hostel sama nimega ja mitte piirduda jaamahoonega ,kuhu üks vennike oli juba ,tukkuma keeranud ennast , viis meid taas jaamahoonest välja . Veel kord veendunud jaama õigsuses ja vajaduses ületada liiprite rägastik tegime uue rünnaku jaamahoonele seda puhku ründasime alla viivat treppi – see mõte viis sihile pääsesimegi juba tuttavale poolele ja kodu paistis .
19.juulii
Hommiku pakkimine 7:15 sööma ja sõit Sloveenia poole. Merbori linnas anti meile vabaaeg . Enamus asus söögi kohta otsima . Siin kõneleja sattus kokku Käru rahvaga . Leidnud suht kiiresti koha tekkis meil keele probleem . Asudes proovima kõiki erinevaid keeli saime teada milliseid suppe pakutakse kui taldrikul toodi küüslaauk ja sibul. Jõudes kokkuleppele , et menüü sisaldab Chees salatit ja muu-muu praadi said need tellitud . Istusime lauda ,kui tekkis meile teenindaja ,kes suutis rääkida inglise keelt . andsime veelkord edasi oma soovid . Tema lahkudes saabusid kibe kiiresti meie praed, asi tundus kahtlane . Ege püüdis selgitada meid teisel korral küsitlenud noormehele kes oli vahepeal sisse läinud ,et saime juba süüa . Arvates ,et teda on mõistetud ,küsis puudu oleva kahvli ja tuli tulema. Temalt oli veel nõutud selgitust kust me tuleme? Vastanud Estonia olid nad teadlikud kohe Tallinnast ,kuna me olevat Eurovisiooni võitnud . Saades arve oli seal siiski kartul mida mehed oma parepeal ei näinud . Siirdusime taas leti äärde ja nägime meile valmis pandud sööke . Siiski oli meilt võetud topelt tellimus . Õnneks pääsesime selle söömisest ja saime näha ka pisut linna .
Tagasi bussi juures alustasime taas sõitu.
esmaspäev, juuli 19
Kukerpillidega Lohusalus
Sel ajal kui tublim osa meie kollektiivist on teel Europeade'le ja puhkas oma seiklusrikkalt alanud reisist jalga Poolas Aramise hotellis, kogunesid mõned meist Lohusalu sadamasse, et Kukerpillide saatel laupäevaõhtut veeta.
Meie esindatus oli tagasihoidlik. Puudumise eripreemia kuuluks seekord vast Tomile, keda vabandas asjaolu, et tema saabumata jäämises olid seekord süüdi lätlased, kes oma kuue varbaga ei suutnud Kaera-Jaani kuidagi teistmoodi selgeks saada kui et Tom nendega kaks päeva jooma pidi.
Kukerpillid ei olnud minetanud oma headust - mängiti vanemaid ja uuemaid lugusid ning ikka neid, mida rahvas ootas ja mille saatel oli tore jalga keerutada. Avaloona mängiti Külavalssi, aga kuna kvoorum ei olnud seekord kogunenud, siis see tants jäi seekord tantsimata. Emajõge seekord ei kõlanud, aga isegi kui kvoorumit oleks jagunud, oleks see lugu ilmselt ennem lõppenud kui ühed-kahed selgeks oleks määratud. Küll sai aga meenutatud kõiki muid tantsusamme valsist polkani. Paar korda tuli tõdeda, et ega muusika rahvatantsijat eriti ei sega. Purjeka Berta meeskond proovis pidu huvitamaks teha ning kallas muusikutele peakohalt pisut vett kaela, aga pidutuju see ei murdnud ning tundus, et nad jõudsid muusikutega ka kokkuleppele.
Tegemist oli täiesti ebatraditsioonilise üritusega - me ei helistanud Guidole, naised ei kleepinud ennast Suure Veski külge, rekordeid ei püstitatud, aga lõbus laupäevaõhtu oli sellegipoolest. Kellel sellest nostalgiast jäi väheks, sai seda ise juurde otsida - nt Pikk, kes meenutades lapsepõlve mängumaid suutis kohale orienteeruda ammust piirivalveteed pidi.
Järgmisel laupäeval (24.07) esinevad Lohusalus Meie Mees ja Bläck Rokit. Kellel huvi, saab nautida ja jalga keerutada. Kõht on kasulik ennem täis süüa, sest suure hulga publikuga jääb kohalik pubi pisut jänni. Nii tuli meil oodata küüslauguleibasid pool tundi ning 15 juustuviilu lõikus kokk taldrikule tervelt kolmveerand tunniga. Kaua pakutavate praadidega aega läheb, võib ainult oletada. Joogi ja pirukad saab kiiremini kätte.
Meie esindatus oli tagasihoidlik. Puudumise eripreemia kuuluks seekord vast Tomile, keda vabandas asjaolu, et tema saabumata jäämises olid seekord süüdi lätlased, kes oma kuue varbaga ei suutnud Kaera-Jaani kuidagi teistmoodi selgeks saada kui et Tom nendega kaks päeva jooma pidi.
Kukerpillid ei olnud minetanud oma headust - mängiti vanemaid ja uuemaid lugusid ning ikka neid, mida rahvas ootas ja mille saatel oli tore jalga keerutada. Avaloona mängiti Külavalssi, aga kuna kvoorum ei olnud seekord kogunenud, siis see tants jäi seekord tantsimata. Emajõge seekord ei kõlanud, aga isegi kui kvoorumit oleks jagunud, oleks see lugu ilmselt ennem lõppenud kui ühed-kahed selgeks oleks määratud. Küll sai aga meenutatud kõiki muid tantsusamme valsist polkani. Paar korda tuli tõdeda, et ega muusika rahvatantsijat eriti ei sega. Purjeka Berta meeskond proovis pidu huvitamaks teha ning kallas muusikutele peakohalt pisut vett kaela, aga pidutuju see ei murdnud ning tundus, et nad jõudsid muusikutega ka kokkuleppele.
Tegemist oli täiesti ebatraditsioonilise üritusega - me ei helistanud Guidole, naised ei kleepinud ennast Suure Veski külge, rekordeid ei püstitatud, aga lõbus laupäevaõhtu oli sellegipoolest. Kellel sellest nostalgiast jäi väheks, sai seda ise juurde otsida - nt Pikk, kes meenutades lapsepõlve mängumaid suutis kohale orienteeruda ammust piirivalveteed pidi.
Järgmisel laupäeval (24.07) esinevad Lohusalus Meie Mees ja Bläck Rokit. Kellel huvi, saab nautida ja jalga keerutada. Kõht on kasulik ennem täis süüa, sest suure hulga publikuga jääb kohalik pubi pisut jänni. Nii tuli meil oodata küüslauguleibasid pool tundi ning 15 juustuviilu lõikus kokk taldrikule tervelt kolmveerand tunniga. Kaua pakutavate praadidega aega läheb, võib ainult oletada. Joogi ja pirukad saab kiiremini kätte.
esmaspäev, juuli 5
Topu
Nagu igal suvel, nii ka sellel, sai üks sõpruskond Topul kokku. Pooled olid kutsujad ja pooled külalised. Kohale tuldi surfates, jalgrattaga, autoga, orienteerudes ja tänapäeva teedeehitust õppides. Saime teada, et asfaldi alla pannekse "multš", et umbrohi ei kasvaks. Asfaldil pidi raske niita olema. Guits saatis päeval kõigile orienteerumiskava, et saaksime mängida maastikumängu "Tunne ilusat Läänemaad". Kohale jõudsid kõik peale ühe. Mis temaga juhtus, seda ma ei tea. Ehk ilmub ikka sügisel välja. Aga see-eest oli meil kutsumata külalisi. Üks peni, miljonid sääsed ja sajad puugid. Ja nende pärast jäi meie aiapeoke üsna lühikeseks. Tuli kööki kolida. Aga tänu sellele sai vist püstitatud köögis istujate rekord. Kes veel ei tea, siis alati me püstitame või püüame püstitada rekordeid, kui Topul oleme. Seekord sai kirja neid kaks.
Nagu alati olid kokad ja pagarid oma ülesannete kõrgusel. Liina oli terve pika aasta arbuuse küpsetanud, Priit torti valmistanud, Guido vorstikesi voolinud.
Guido oli sellel aastal ka uue atraktsiooni oma teemaparki püstitanud. Tünni. Tünn oli mõnus. Eriti peale sauna. Pikk istuski ainult tünnis ja puhus mulle, et naised tunneksid ennast nagu mullivannis. Lõpuks sai ta ikka sauna ja merre ka.
Kuna Suurele Veskile seekord ükski naine külge ei kleepinud, siis otsustas ta ise naistele külge kleepida. See tal aga ei õnnestunud, sest me oleme juba vanad kalad ja teame, kuidas sellest hoiduda. Veel oli plaan järgmisel hommikul äia väravas Tšaikovski pingil Haapsalus Riini ja Marjuga suudlema hakata. Ka see plaan ei läinud tal läbi, sest väike vennake viis ta öösel lihtsalt minema.
Osa külalisi hakkas öö saabudes lahkuma. Erinevatel põhjustel. Osa aga läks miskipärast vara magama. Ei aidanud siin ka see, et Riin püüdis neid ära osta ajakirjadega. Enamus jäi siiski kohale ja üles, kes kööki, kes sauna. Saun oli nagu alati super, hüper, mega. Sauna rekordit seekord ei tulnud. Käisime ka öösel peale sauna meres ujumas. Saunast otse kuumaks köetud autosse ja autoga otse merre. Väikese-Veski auto mahutas seekord 9 inimest. Kuna ta ise teed ei näinud, siis pidi Riin tagaistmelt talle teed juhatama. Aknad olid ju auravatest inimestest uduseks läinud. Meres käik on meil juba traditsioon. Olgu vesi soe või külm. Seekord oli väga-väga soe. Pole vist kunagi nii soe olnudki. Püstitasime siis ujumise rekordi. Ujusime ja ujusime ja ujusime, mitte keegi ei tahtnud kaldale minna. Me pole kunagi nii kaua ujunud. Loomulikult laulsime ka Valgevenes selgeks õpitud "hümni" - "Üks Veski seisab vete pääl." Seekord seis lausa 2 Veskit vete pääl. Suur-Veski ei tahtnud üldse merest välja tulla. Väike-Veski pidi ta jõuga kaldale tooma. Teel tagasi kohtasime me kahte 2 meetrist meest, keda Väike-Veski miskipärast oma autosse ei tahtnud võtta. Nii pididki 2 pikka meest ja 1 Anneli jälle orienteerumisega tegelema. Kahjuks polnud Guits seda kaarti päeval saatnud. Nii nad natuke ekslesidki Topu metsade vahel.
Jälle saun ja köök, saun ja köök. Kella 3 ajal otsustasid viimased magama minna. Algas paaridesse jagunemine. Kes kellega, see jääb siinkohal saladuseks. Igatahes leidsid kõik omale meelepärase voodikoha ja kaaslase. Keegi ei nurisenud. Kõik olid rahul. Ainult Margot oli miskipärast omale siili madratsi alla pannud ja siilile loomulikult see ei meeldinud. Nii otsustas siil Margoti madratsi läbi torgata.
Hommikul ärkasid Riin ja Marju vara. Kell oli 7.45. Keetsime kohvi, sõime kringlit, kirjutasime teistele lahkumiskirjakese, laulsime Rausile äratuslaulukest. Raus ei osanud muud teha, kui hakkas selle peale lihtsalt naerma. Aga tundub, et seda laulukest kuulsid ka Margot ja Alar, sest ka nemad ärkasid siis üles. Õnneks kuum kohvi juba ootas neid ja ma loodan, et nad väga pahased meie peale polnud. Marssal pakkis pakid ja pani vööri. Ja siis alustasid 2 naisorienteerujat tagasiteed Tallinnasse. Ei eksinud teelt. Enne Tallinna tegime ka väikese vahepeatuse Marssali juures Jõgisool. Marssalit ei olnud kodus. Mitte kedagi polnud kodus. Ainult 1 koer ja tema juba meie tulekust ennast segama ei hakanud. Missioon täidetud, sai edasi Tallinna poole sõidetud.
Siinkirjutaja pakkis kotti uued asjad ja startis Lõuna-Eestisse Põlvamaale Pinnamäe puhketallu, Riin aga jätkas päeva võimeldes.
Kuidas aga kulges ülejäänud seltskonna hommik Topul ja mis neist edasi sai, seda ma kahjuks kirjutada ei oska. Eks nad kirjuta sellest ise.
Järg...
No loomulikult, kui ikka kohe ei kirjuta, siis läheb mõni asi meelest ära. Tänx, Marvi, et meelde tuletasid. Kui kellelgi veel midagi meenub, siis andke aga kommides teada. :)
Tünni mahtus ju lausa 3 suurt meest korraga. Kogu vesi jooksis täiega tünnist välja.
Nagu alati olid kokad ja pagarid oma ülesannete kõrgusel. Liina oli terve pika aasta arbuuse küpsetanud, Priit torti valmistanud, Guido vorstikesi voolinud.
Guido oli sellel aastal ka uue atraktsiooni oma teemaparki püstitanud. Tünni. Tünn oli mõnus. Eriti peale sauna. Pikk istuski ainult tünnis ja puhus mulle, et naised tunneksid ennast nagu mullivannis. Lõpuks sai ta ikka sauna ja merre ka.
Kuna Suurele Veskile seekord ükski naine külge ei kleepinud, siis otsustas ta ise naistele külge kleepida. See tal aga ei õnnestunud, sest me oleme juba vanad kalad ja teame, kuidas sellest hoiduda. Veel oli plaan järgmisel hommikul äia väravas Tšaikovski pingil Haapsalus Riini ja Marjuga suudlema hakata. Ka see plaan ei läinud tal läbi, sest väike vennake viis ta öösel lihtsalt minema.
Osa külalisi hakkas öö saabudes lahkuma. Erinevatel põhjustel. Osa aga läks miskipärast vara magama. Ei aidanud siin ka see, et Riin püüdis neid ära osta ajakirjadega. Enamus jäi siiski kohale ja üles, kes kööki, kes sauna. Saun oli nagu alati super, hüper, mega. Sauna rekordit seekord ei tulnud. Käisime ka öösel peale sauna meres ujumas. Saunast otse kuumaks köetud autosse ja autoga otse merre. Väikese-Veski auto mahutas seekord 9 inimest. Kuna ta ise teed ei näinud, siis pidi Riin tagaistmelt talle teed juhatama. Aknad olid ju auravatest inimestest uduseks läinud. Meres käik on meil juba traditsioon. Olgu vesi soe või külm. Seekord oli väga-väga soe. Pole vist kunagi nii soe olnudki. Püstitasime siis ujumise rekordi. Ujusime ja ujusime ja ujusime, mitte keegi ei tahtnud kaldale minna. Me pole kunagi nii kaua ujunud. Loomulikult laulsime ka Valgevenes selgeks õpitud "hümni" - "Üks Veski seisab vete pääl." Seekord seis lausa 2 Veskit vete pääl. Suur-Veski ei tahtnud üldse merest välja tulla. Väike-Veski pidi ta jõuga kaldale tooma. Teel tagasi kohtasime me kahte 2 meetrist meest, keda Väike-Veski miskipärast oma autosse ei tahtnud võtta. Nii pididki 2 pikka meest ja 1 Anneli jälle orienteerumisega tegelema. Kahjuks polnud Guits seda kaarti päeval saatnud. Nii nad natuke ekslesidki Topu metsade vahel.
Jälle saun ja köök, saun ja köök. Kella 3 ajal otsustasid viimased magama minna. Algas paaridesse jagunemine. Kes kellega, see jääb siinkohal saladuseks. Igatahes leidsid kõik omale meelepärase voodikoha ja kaaslase. Keegi ei nurisenud. Kõik olid rahul. Ainult Margot oli miskipärast omale siili madratsi alla pannud ja siilile loomulikult see ei meeldinud. Nii otsustas siil Margoti madratsi läbi torgata.
Hommikul ärkasid Riin ja Marju vara. Kell oli 7.45. Keetsime kohvi, sõime kringlit, kirjutasime teistele lahkumiskirjakese, laulsime Rausile äratuslaulukest. Raus ei osanud muud teha, kui hakkas selle peale lihtsalt naerma. Aga tundub, et seda laulukest kuulsid ka Margot ja Alar, sest ka nemad ärkasid siis üles. Õnneks kuum kohvi juba ootas neid ja ma loodan, et nad väga pahased meie peale polnud. Marssal pakkis pakid ja pani vööri. Ja siis alustasid 2 naisorienteerujat tagasiteed Tallinnasse. Ei eksinud teelt. Enne Tallinna tegime ka väikese vahepeatuse Marssali juures Jõgisool. Marssalit ei olnud kodus. Mitte kedagi polnud kodus. Ainult 1 koer ja tema juba meie tulekust ennast segama ei hakanud. Missioon täidetud, sai edasi Tallinna poole sõidetud.
Siinkirjutaja pakkis kotti uued asjad ja startis Lõuna-Eestisse Põlvamaale Pinnamäe puhketallu, Riin aga jätkas päeva võimeldes.
Kuidas aga kulges ülejäänud seltskonna hommik Topul ja mis neist edasi sai, seda ma kahjuks kirjutada ei oska. Eks nad kirjuta sellest ise.
Järg...
No loomulikult, kui ikka kohe ei kirjuta, siis läheb mõni asi meelest ära. Tänx, Marvi, et meelde tuletasid. Kui kellelgi veel midagi meenub, siis andke aga kommides teada. :)
Tünni mahtus ju lausa 3 suurt meest korraga. Kogu vesi jooksis täiega tünnist välja.
pühapäev, juuni 27
Seekord siis selline jaanipäev.
Mõtlesin, et vahetaks muljeid möödunud jaanipäevast, kuna see oli minujaoks ikka väga väga midagi teistsugust. Nimelt olin üks osaleja ATV meeste - naiste ühisest jaanikust, mis toimus Haanjamaal, Rõuges, Sepa talus. Üritus toimus 3 päeva, kuhu oli siis organiseeritud erineva raskusastmega ATV sõite. Räägiksin esimeset, sest see oli kõige meeldejäävam. Kohale jõudsime teisipäeval päält lõunat, nats aega anti asju sääda ja siis oli minek. Öeldi veel, et kuna mitu päeva on sadanud, siis kõige märjematele radadele ei läe. Aa see Sepa talu peremees on ise suur ATV fänn ja korraldab ka ATV matku.
Nii topiti mind siis riidesse, nägin välja nagu see tegelane keda kasutatakse koerte dresserimisel, püksisääred teibiti kinni, et vesi kummikusse ei läeks? Kobisin siis tahaistmele, ette esialgu ei kippunud ja läks lahti. Klammerdusin eesistuja külge, sest oli tunne, et esimeses kurvis ma muidu kaon sealt. Sõitsime mööda metsaradu ja sihte, oli tore. Millegipärast sõideti läbi igast suuremast ja väiksemast veeloigust, ise oleks küll mööda laveerinud :). Veel natuke n.ö. normaalset sõitu ja siis, siis läks alles lahti. Peaaegu püstloodis kallak, kust siis alla laskuti, mul oli tunne, et laskun pea ees sügavikku, õnneks jagati juhtnööre kuda end hoida. Jäin siiski sadulasse :). All orus oli igast erineva sügavusega lompe, tiigikesi , järvekesi , kust asuti siis õhinal läbi sõitma. Enamusel vedas, aga meie ATV sukeldus ühte neist ja jäi kuhugi kinni ning läks ümber, leidsin end äkki kaelani veest, igast praost immitses vett sisse, ka kummikutesse. Tiriti meid sealt siis välja, väänasime n.ö. end ka välja, putitati ATV - d ja edasi. Sealt samast püstloodis seinast üles. Jõudsin vaid mõelda, loodetvasi oli selline ujumine viimane kord kui tuli jõgi mida ületada. Seekord kupatati naised maha ja tassiti seljas üle, sest vesi oli ikka vööni. Masinad veeti lihtsalt läbi. Nüüd sai vahepeal ka minujaoks normaalset sõitu kui taas kord jõudsime ojani mida vaja ületada. See oli tõeline mudamülgas. Sealt üritati lihtsalt läbi sõita aga kõik masinad jäid mudasse kinni. Siis läks lahti vintsimine, tõmbamine, vedamine, lükkamine jne. kusjuures üks naine oli eriti tragi ja usin, mul jäi lausa suu lahti, vaadates kuda ta seal põlvini mudas müttab, vinge naine. Ülejäänud 4 naist kaasaarvatud mina lihtsalt vaatasid suu ammuli. Et jutt liiga pikaks ei veniks siis, edasi viis sõit rabasse. Oi oi kus seal oli ikka muda ja lausa põhjatu. Ma ei tea kui pikk see maa seal sõita oli aga enamuse ajast lihtsalt veeti ja tõmmati masinaid ja endid mudast välja. Naised siis ronisid mööda puid, et veetakistusi ületada. Kes millist tehnikat kasutas, kes püsti kes kaksiratsi end tõmmates. Palgid olid ikka väga libedad ja võimalus vette prantsatada suur. Mõtlesin, et oleks pidanud kooliaeg rohkem poomil käimist harjutama. Vahepeal oli küll juba tunne, et sinna ojakestesse ja jõekestesse need inimesed ja masinad uppuvad. Siis vahepeal tekkis tunne, et kui ei uppu, siis panevad sääsed nahka, neid oli kohutavalt palju, lausa mustas. Istusin vahepeal ühe kännu peal ja mõtlesin, et kui peaks mingi jama tekkima ja peaks kellegile ütlema kus oleme, siis teaks vaid öelda keset metsi ja rabasid. No väike jama juhtus ka, üks ATV läks lihtsalt põlema, aga õnneks suudeti see kiirelt kustutada ja keegi viga ei saanud, ka ATV õnneks väga mitte, sest oli võimeline edasi sõitma. Sai sõidetud veel mööda jõge ja mööda tunnelit kus jõgi voolab, äkki tekkis tunne, et ega sealt rong vastu tule :). Ületasime raudtee, alt poolt, läbi avause kust mahtuski läbi ainult ATV. Ja lõpuks pärast 6 tundi lähenes lõpp. Siis käidi jões masinaid pesemas, oi millise mõnuga seal ringi uhati. Selleks ajaks olin aru saanud, et nende inimeste suurim rõõm ongi muda, mida rohkem seda uhkem ning vesi ja mida rohkem seda kõike pritsib seda parem. Tagasi jõudes ootasid meid ees veel hulk ATV fänne, kes olid hiljem tulnud ja nende suust kõlas üks ühine küsimus kas muda oli. Ja nähes millised mudakollid me olime, ainult silmad välkumas, siis oli nende näol siiras rahulolu.
Kui selle retke ajal tekkis vahepeal selline vähe kehvake tunne, kuna riided olid märjad ja natsa külm hakkas, siis peale kuuma sauna oli tunne mega. See oli ikka väga mõnus ja vapustavalt lahe kogemus ja elamus. Ja ilmselt suhtun ka mina mudasse edaspidi vähe teisiti :).
Nii topiti mind siis riidesse, nägin välja nagu see tegelane keda kasutatakse koerte dresserimisel, püksisääred teibiti kinni, et vesi kummikusse ei läeks? Kobisin siis tahaistmele, ette esialgu ei kippunud ja läks lahti. Klammerdusin eesistuja külge, sest oli tunne, et esimeses kurvis ma muidu kaon sealt. Sõitsime mööda metsaradu ja sihte, oli tore. Millegipärast sõideti läbi igast suuremast ja väiksemast veeloigust, ise oleks küll mööda laveerinud :). Veel natuke n.ö. normaalset sõitu ja siis, siis läks alles lahti. Peaaegu püstloodis kallak, kust siis alla laskuti, mul oli tunne, et laskun pea ees sügavikku, õnneks jagati juhtnööre kuda end hoida. Jäin siiski sadulasse :). All orus oli igast erineva sügavusega lompe, tiigikesi , järvekesi , kust asuti siis õhinal läbi sõitma. Enamusel vedas, aga meie ATV sukeldus ühte neist ja jäi kuhugi kinni ning läks ümber, leidsin end äkki kaelani veest, igast praost immitses vett sisse, ka kummikutesse. Tiriti meid sealt siis välja, väänasime n.ö. end ka välja, putitati ATV - d ja edasi. Sealt samast püstloodis seinast üles. Jõudsin vaid mõelda, loodetvasi oli selline ujumine viimane kord kui tuli jõgi mida ületada. Seekord kupatati naised maha ja tassiti seljas üle, sest vesi oli ikka vööni. Masinad veeti lihtsalt läbi. Nüüd sai vahepeal ka minujaoks normaalset sõitu kui taas kord jõudsime ojani mida vaja ületada. See oli tõeline mudamülgas. Sealt üritati lihtsalt läbi sõita aga kõik masinad jäid mudasse kinni. Siis läks lahti vintsimine, tõmbamine, vedamine, lükkamine jne. kusjuures üks naine oli eriti tragi ja usin, mul jäi lausa suu lahti, vaadates kuda ta seal põlvini mudas müttab, vinge naine. Ülejäänud 4 naist kaasaarvatud mina lihtsalt vaatasid suu ammuli. Et jutt liiga pikaks ei veniks siis, edasi viis sõit rabasse. Oi oi kus seal oli ikka muda ja lausa põhjatu. Ma ei tea kui pikk see maa seal sõita oli aga enamuse ajast lihtsalt veeti ja tõmmati masinaid ja endid mudast välja. Naised siis ronisid mööda puid, et veetakistusi ületada. Kes millist tehnikat kasutas, kes püsti kes kaksiratsi end tõmmates. Palgid olid ikka väga libedad ja võimalus vette prantsatada suur. Mõtlesin, et oleks pidanud kooliaeg rohkem poomil käimist harjutama. Vahepeal oli küll juba tunne, et sinna ojakestesse ja jõekestesse need inimesed ja masinad uppuvad. Siis vahepeal tekkis tunne, et kui ei uppu, siis panevad sääsed nahka, neid oli kohutavalt palju, lausa mustas. Istusin vahepeal ühe kännu peal ja mõtlesin, et kui peaks mingi jama tekkima ja peaks kellegile ütlema kus oleme, siis teaks vaid öelda keset metsi ja rabasid. No väike jama juhtus ka, üks ATV läks lihtsalt põlema, aga õnneks suudeti see kiirelt kustutada ja keegi viga ei saanud, ka ATV õnneks väga mitte, sest oli võimeline edasi sõitma. Sai sõidetud veel mööda jõge ja mööda tunnelit kus jõgi voolab, äkki tekkis tunne, et ega sealt rong vastu tule :). Ületasime raudtee, alt poolt, läbi avause kust mahtuski läbi ainult ATV. Ja lõpuks pärast 6 tundi lähenes lõpp. Siis käidi jões masinaid pesemas, oi millise mõnuga seal ringi uhati. Selleks ajaks olin aru saanud, et nende inimeste suurim rõõm ongi muda, mida rohkem seda uhkem ning vesi ja mida rohkem seda kõike pritsib seda parem. Tagasi jõudes ootasid meid ees veel hulk ATV fänne, kes olid hiljem tulnud ja nende suust kõlas üks ühine küsimus kas muda oli. Ja nähes millised mudakollid me olime, ainult silmad välkumas, siis oli nende näol siiras rahulolu.
Kui selle retke ajal tekkis vahepeal selline vähe kehvake tunne, kuna riided olid märjad ja natsa külm hakkas, siis peale kuuma sauna oli tunne mega. See oli ikka väga mõnus ja vapustavalt lahe kogemus ja elamus. Ja ilmselt suhtun ka mina mudasse edaspidi vähe teisiti :).
reede, juuni 18
Sõbrad selleks ongi!!!
Sõprade värk.
Eila, nagu te kõik teate, oli heategevuslik laulu-tantsu üritus.
Parimad ja ilusamad Tallinna vingeimast tantsurühmast hakkasid saabuma kell 18.00
paiku 17. juuni õhtupoolikul Vene Kultuurimajja. Kenasti oli ukse kõrvale laua taha end istuma
sättinud väike Möldike. Esimene ehmatus läks mööda - ta ei olnud tulnud sinna valvelauamutikeseks. Seisime Suure Veskiga kenasti fuajees, kui meile lähenes daam mustas,
lahke naeratuse saatel küsis ta meilt, et ega me eksinud ei ole. Vastasime loomulikult õieti.
Meil orientatsioon hea, me ei eksi. Seepeale juhatas ta meid sinna, kuhu olid juba kogunenud ka teised õhtu staarid - lavatagusele alale. Laulukoor juba laulis.
Eila, nagu te kõik teate, oli heategevuslik laulu-tantsu üritus.
Parimad ja ilusamad Tallinna vingeimast tantsurühmast hakkasid saabuma kell 18.00
paiku 17. juuni õhtupoolikul Vene Kultuurimajja. Kenasti oli ukse kõrvale laua taha end istuma
sättinud väike Möldike. Esimene ehmatus läks mööda - ta ei olnud tulnud sinna valvelauamutikeseks. Seisime Suure Veskiga kenasti fuajees, kui meile lähenes daam mustas,
lahke naeratuse saatel küsis ta meilt, et ega me eksinud ei ole. Vastasime loomulikult õieti.
Meil orientatsioon hea, me ei eksi. Seepeale juhatas ta meid sinna, kuhu olid juba kogunenud ka teised õhtu staarid - lavatagusele alale. Laulukoor juba laulis.
Pisitasa tiksutasid kohale ka ülejäänud meie kunstilse kollektiivi hullujalgsed.
Natsa juteldud kutsuti meid proovi. Tuljak on äge tants, kuid selle huvitava musikaalse lahendusega oli ta veel vingemaks tehtud. Kiire, bändi ja koori saade. Kiirust kusjuures oli MS veel tugevasti maha võtnud.
Ähh mis seal ikka, teada ju tansturingkondades juba ammu, et
head tantsijat muusika ei sega. Esimene proov bändiga ( võrreldes CD versiooniga ) ei
tahtnud kuidagi lõppeda. Lõpp muudkui venis ja venis, keeruta ja keeruta aga tõste kohta ei taht kuidagi tulla. Teine proov oli juba parem. Me jäime rahule.
Tõenäoliselt polnud see bänd kunagi varem Tuljakut mänginud ja ka koor oli eelmisel õhtul kooriversiooni tanstuomaks ümber launlud.
Proov tehtud anti meid kontserdi alguseni vabaks. Vahepealsel ajal tutvusime majaga, suhtlesmie teiste staaridega, harjutasime igaks-juhuks "Noort pensionäri" ( äkki juhtub vahepeal midagii Tulajukga , noh meil siis kohe backup olemas), tegelesime kleptomaaniaga, kogusime kuulsustelt autogramme jne.
Saabus Raus. Suur ja uhke ja jumala kaine. Triin andis talle kaamera, et siis on Rausil meie esinemist parem filmida (tema linateost me siinkohal ei presenteeri - kunagi).
Meil lubati istuda publikust vabaks jäänud kohtadele. Me ei lasknud endid mitu korda paluda ja istusimegi. Kontsert oli väga hea. Loomulikult ei saagi olla midagi kehva, kui üle lavalaudade
käib selline staaride plejaad. Nimekirja ei ole ja ei ole ka manust milles see nimekiri sees on. Saabuski meie kord. Tegime veatu tansu, kuigi alguses tegi bänd meile kerge vingerpussi. Naljavennad.
Peale esinemist tänati kõiki, kes olid oma õla ürituse toimumisele ja laste toeamisele alla pannud. Tänud neile ka meie poolt. Jagati lilli ja moblasid. Ja kive. Ja pildistai üks ühispilt.See, kes leiab pildilt üles meie tantsukollektiivi fännclubi on, tore inimene.
Tauri on ikka tubli ja hea südamega mees, et korraldas selle suurepärase, ja südamilku
heategevusliku ürituse. Meilgi kõigil hea meel, et saime natukenegi kaasa aidata.
Tellimine:
Postitused (Atom)